laupäev, 31. oktoober 2015

Teater: "Klaasist loomaaed"

Tervitus!

Uuesti teatrist!

Pealkiri: Klaasist loomaaed

Teater: VAT Teater
Kestus: 2h 00 min
Lavastaja: Katariina Unt
Osades: Katariina Unt, Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla
Esietendus: 28.10.2015
Millal nähtud: 30.10.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt vatteater. ee kodulehelt

Oleks vast aeg oma vigadest õppida ja mitte minna vabatahtlikult vaatama ängistavaid lootusetust, ebaõiglust ja muserdavaid tundeid täis depressiivseid lugusid õnnetustest lõksus hingedest, mille autoriks selle alla üks vaieldamatumaid meistreid näitekirjanduses, Tennessee Williams. Mulle mõjuvad taolised tükid äärmiselt rõhuvalt, kuid ju siis on mus ka õrn masohhisti geen, sest pilet oli taskus vaid minutid pärast etenduse avastamist. Mida muud peale imelise masenduse aga oodata mehelt, kelle sulest muuhulgas valminud veel "Tramm nimega iha," "Suvi ja suits," "Kass tulisel plekk-katusel"? Vitamiinipommi igatahes küll mitte. Samas on nendes lugudes aga ülevoolavas hulgas emotsioone, inimlikkust selle primitiivseimal tasandil ning ilu kogu tükki hõlmavas kurbuses, mis ei jäta kedagi külmaks. Paistab ka, et eestlastele tema näidendid, nagu rusikas silma auku, sobivad, sest näiteks on eelnevalt mainitud kolm lugu hetkel veel või siis viimaste aastate jooksul Eesti teatrite, nagu Endla, Rakvere Teater ja Draamateater, repertuaaris figureerinud. Ju siis kõnetavad autori teosed oma teemade,  nende käsitluste või tooniga Eesti publikult ning, kui aus olla, siis see mind väga ei üllata.

Varem suuresti tundmatu, lendas Tennessee Willams tähelepanu keskpunkti just käesoleva näidendiga, mis valmis 1944. Riburadapidi järgmise kümnendi vältel järgnesid ka tema ülejäänud kuulsaimad ja hinnatuimad teosed. Seda esimest aga iseloomustab enim selle seotus autori enda õnnetu lapsepõlvega ning vähemalt kolm neljast tükis ülesastuvast tegelasest omavad tugevaid sidemeid mehe enda perekonnaga. Näidendi pereema Amanda, tütre Laura ja poja Tomi vahele saab võrdusmärgi panna autori ema, õe ja enda vahele. Tegu ei olnud vaid sümboolse ülekandega vaid ka päris elu detailid said tegelastesse sisestatud, näiteks oli autori õde sarnaselt Laurale samuti vaimselt ebaterve. Antud semi-biograafiline lugu võimaldab informatiivselt illustratiivset pilku autori võimalikku igapäevasesse pereellu ja vaadet tema intiimsetele mõtetele, muredele ning põlevale põgenemissoovile.


pilt vatteater. ee kodulehelt - Foto: Siim Vahur
Tüki keskmes on perekond Wingfield. Pereisa on juba ammu jalga lasknud ning väsinud ja vananev ema, kunagine lõunaosariikide heal järjel perest pärit austajatest sissepiiratud kaunitar, püüab pidevate saatuse tagasilöökide kiuste oma lapsi üles kasvatada ning neile häid elutingimusi võimaldada. Kui poeg Tom, kes neid kõiki üleval peab, töötades vastumeelselt olude sunnil üksluises ja perspektiivitus kaubalaos, veetes ülejäänud ajast nii palju kui võimalik kodust eemal, kuulab pidevalt ema tänitusi ja hoiatusi, et poisist ei saaks joodikut, on naise suurimaks mureks tütar. Viimane on äärmiselt tagasihoidlik, enesessetõmbunud ja avalikkust ning tähelepanu paaniliselt pelgav vaimselt õrn ning väikse füüsilise puudega noor neiu, kellele on kiiremas korras vaja leida abikaasa või ootab naisi ees tume tulevik. Kandidaat isegi ka peatselt leidub...

Kuna tükis astub üles vaid neli karakterit ning tegemist on pigem psühholoogilise draamaga, siis põhirõhk vaatamisel läheb tegelaste lahti mõtestamisele ning motiveerivatest teguritest sotti saamiseks. Kõige silmapaistvam grupist on ema Amanda, kes on ekstreemsete emotsioonidega kord hüsteeriline, hirmuäratav, siis taas võluv, emalik ja toetav ning ootamatult on ta ka teatud olukordades koomiline oma olemuses, käitumises ning jutus. Ta on ainuke tegelane, kes toob trööstitusse loosse huumorit, suuresti traagilist huumorit, kuid siiski, vastutab ta helgete kui ka kõige kurvameelsemate momentide eest. Naine tekitab vastakaid tundeid, sest ühelt poolelt olen sunnitud teda imetlema: üksik ema, kes langenud kõrgelt, püüab abistada oma lastel saavutada parimat, olles allaheitmatu ja järjekindel. Samas teisalt, tema pidevad etteheited Tomile, kes niigi vastutab mõlema eest finantsiliselt ja hoiab pere vee peale, tema eelistus tütrele, kas põhjusel, et viimane lihtsalt vajab rohkem toetust või kuna ema tahab läbi tütre oma imelist noorust taaselustada, ning lõpuks tundubki, et ta samaaegselt armastab ja vihkab oma lapsi, sest pettumus, et viimased ei suudagi vast kunagi naise ootustele ja lootustele vastata, süveneb ning meeleheide kasvab.


pilt vatteater.ee kodulehelt - Foto: Siim Vahur
Tomi ainus eesmärk tundub olevat põgenemine rõhuva reaalsuse eest, mida soodustavad sagedased külaskäigud kinno ja nende abil unistab ta pidevalt seiklustest. Ta ilmselgelt hoolib oma emast ja õest, kuid emotsionaalselt ning füüsiliselt ei suuda ja taha ta enam neid oma seljal kanda. Laura oli sama õrn ja kergesti purunev nagu tema kollektsioon klaasist loomadest. Samuti oli ta heatahtlik, kaasatundlik ja tohutult vastuvõtlik ümberringsete inimeste tunnetele -- tegemist oli kõige sümpaatsema tegelasega. Õe-venna ja ema saatus on lõpus aga mõneti lahtine, realistlikult vaadates tundub see üsna selge, kuid isiklikult nägin seal võimalusi langemaks nii ühele kui teisele poole. Kuigi sobilik punkt sellele seigale pere elust, tundsin aga ka, et vaatamata asjakohasusele, ei olnud see just selline lõpp mida antud kontekstis näha sooviksin.

Näitlejatest säras loomulikult Katariina Unt karismaatilise ema Amandana ja seda just tänu tegelase silmapaistvale iseloomule ja käitumisele. Ma nägin tema silmist hirmu tuleviku ees, lootusekiiri ja minevikuvarje. Väga tundeküllane etteaste. Ester Kuntu suutis vaevatult minu igasuguse kaastunde ja kaasaelamise ära teenida oma süütult haavatava, hella ja hirmunud pilguga suurtes avarates silmades. Tagasihoidlikult veenev ja tugevaid kaitsmisinstinkte esilekutsuv armas etteaste. Karl Laumets Tomina omas just parajas annuses ükskõiksust ja kannatlikkust ning plahvatavaid tundeid ja võrgus siplemise meeleheidet ning selge oli tema olemusest välja lugeda, et tegelane on kui äärmiselt pingul nöör, mis iga hetk katkeb. Risto Vaidla oli igati veenev sarmikas, gentleman'lik, edasipüüdlik ja abivalmis noormees. Suurepärane päikesepaisteline vaheldus Wingfield'ide pere musta augu mentaliteedile.

Veidi ka lavakujundusest. Toimumispaigaks on Wingfield'ide tagasihoidlik korter ning peale nelja tooli, riidenagi, paari laest põrandani ulatuva nööri ning riidetükkide, ei leidunud laval midagi muud, näiteks söödi ka nähtamatut toitu. Lavakujundus oli äärmiselt minimalistlik ning peegeldas ideaalselt perekonna finants ja psüühilist seisu.

Kokkuvõttes: Muserdav ja julmalt realistlik lugu mahajätmisest, põgenemisest, unistustes elamisest, nende matmisest ning mineviku hiilgeaegade igatsusest. Positiivset lõbusat meelelahutust ei tasu kaugeltki oodata, samas aga positiivset tundelist ja mõtlemapanevat kogemust küll. Taas üks õnnestunud tükk EMTA Lavakunstikooli õpilastega osades.



teisipäev, 27. oktoober 2015

Teater: "Aju jaht"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Aju jaht
Teater: Linnateater
Kestus: 2h 30 min
Lavastaja: Diana Leesalu
Osades: Indrek Ojari, Allan Noormets, Piret Kalda
Esietendus: 22.02.2014
Millal nähtud: 17.10.2015
Minu hinnang: 4.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Toimumispaik: Kõrgendatud turvalisusega hullumaja kurjategijatele (võtme sõnaks siinkohal “kõrgendatud turvalisus”), mille eesmärk ei ole välja näha kui tavapärane hulluasutus ja kohelda sealseid elanikke kui vaimupuudega ohtlikke endisi kurjategijaid, vaid kui õrnu haigeid inimhingi, kes vajavaid vaid arusaamist ja kaastunnet – hmmm, mitte just kõige ohutum ja kindlustunnet pakkuv kontekst kirjanikule, kes leiab ennast juhataja kabinetis, et saada luba intervjueerida ühte patsienti oma raamatu tarvis. Nupud on paigas, mäng võib alata.

Loo autor Anthony Horowitz on muuhulgas tuntud tegija krimiseriaalide stsenaariumite vorpimisel, näiteks on tema sulest pärit omajagu “Midsomeri Mõrvade” episoode ning kohandanud ekraaniversioonideks on ta ka Hercule Poirot seiklusi (olen suur viimase fänn ja vist kõik osad ära näinud). Antud lugu ei ole aga niiväga klassikaline krimitükk kui sadistlik kassi-kiire mõttemäng, kus ei otsita konkreetset kurjategijat, sest mõrva ei toimu loo kulgedes, vaid tapmised on korda saadetud minevikus ning nüüd tegeletakse tagajärgedega ehk mis saab mõrvarist pärast kinninabimist -- põhieesmärk aga loodetavasti uute koksamiste ärahoidmine. Kuigi ma nimetaks etendust pigem psühholoogiliseks põnevikuks või thrilleriks, paneb see tüüpilise krimijutu eeskujul vaataja nuputama ning intensiivselt kaasa mõtlema: kes, kuidas, miks ning mis on tõde. See, et laipa ja salapärast mõrvarit väljaselgitamiseks loosse lisatud ei ole, ei tähenda, et tegu ei ole närvikõditava psühholoogilise labürindiga leidmaks õiged vastused sellest sügavast manipulatsioonirägastikust.

Tükis keerleb kõik vaid ühe suuna ümber: manipulatsioon ehk kellegi enda pilli järgi tantsima panemine. Kes lõpuks peale jääb, kas osav manipulaator või on lool üllatusi varuks (vihje – muidugi on!), kes on julma mängu tegelik juht ja kes mängukann – siinkohal tuleb tõdeda fraasi: kõik ei ole nii must-valge kui esialgu tundub. Näidendi kulgedes muutus minu arvamus pidevalt, kuigi mõned ideed jäid enam peale kui teised, siiski, tükk ise on tegelastele lisaks meisterlik publikumanipulaator. Meelitades tegelased endi vabal tahtel eluohtlikesse ja kaitsetutesse olukordadesse nii vaevatult, otsekui võluväel, sundis lugu ka publikut kõigesse ettesöödetavasse umbusaldusega suhtuma – tähtis ei olnud tegu, vaid selle motiiv.

Tükki võis vaadata kahtpidi, kas püüda sellele ära teha ning puändid ja lõppseisu ette ennustada, lähtudes leivapuruna siin-seal leiduvatest vihjetest (mida mina proovisin korda saata) või lasta ennast ootamatutel pööretel lihtsalt kaasa viia (nagu eeldatavasti tegi mu lähedal istuv naine, kes iga veidigi üllatava muutuse valguses ka mulle selgesti kuuldavalt õhku sisse ahmis – see muutus juba koomiliseks). Kuidas aga esimest varianti lahti harutama hakata, kui kedagi ei saa usalda, võtta nii nagu nad paistavad või väidavad -- kõik olid omamoodi kahtlased või hullumeelsed. Ma nautisin näidendi sarnasust sibulale või siis matrjoškale, mille ühe kihi alt tuli esile järgmine ja selle alt jälle järgmine, kuni hetkeni kus sa kahtlesid ka enda selges mõistuses. Ka loo kulminatsioon, olenevalt kuidas võtta ja kui usaldamatu sa oled, ei andud sajaprotsendilist garantiid, et see nüüd viimaks ongi sulatõde – mina siiralt kahtlustasin, et ega pole taas tegemist vaid järgmise sibula kihiga.

Kuigi veri pritsis kui ketšupipudelist (ma olen täitsa veendunud, et oligi ketšupipudel!) ning muuseas vehiti terariitadega ja ähvardati kõrisid lõhki tõmmata, oli etendus siiski humoorikas võtmes, pigi, süsi ja mustema musta huumori võtmes, kuid siiski, nalja sai. Vast ei ole selline brutaalne huumor, et veri purskab ja sina naerad, just kõigi tassike teed, kuid muige peaks esile manama kasvõi teatud olukordade absurdsus. Kahtlemata oli eesmärk esile tuua õudusjudinaid, kuid sündmuste arulageduse kontekstis ei saanud need kohe kindlasti olla õudne õudne vaimukused vaid pigem “Issake! Miks tal küll nii naljakalt sureb! Ma ei suuda naeru tagasi hoida!” naljad. Jah, lastele on tükk keelatud, kuid jõledat huumorit jätkub terveks õhtuks. Mida psühhopaatidelt ikka oodata (see ei ole spoiler)!

Allan Noormets oli juhataja/doktori rollis hullumeelselt geniaalne ja õudustäratavalt tõetruu olemusega. See oli puhas kunst, kuidas tegelane loo kulgedes muutub ühest skaala otsast teise niivõrd usutavalt ning äkitselt, kuid samas voolavalt nagu lõõtspill, üks hetk üks äärmus ja siis tõmbab järku tagasi. Suurepärane etteaste! Ka trio teised tegijad Indrek Ojari ja Piret Kalda said kiiduväärselt hakkama ning kolme lavapartnerlus oli nähtav, siiski, röövis nahaalselt etenduse põhifookuse ainuisikuliselt Dr Farquhar.

Püüan alati ennast saalis esimesse ritta positsioneerida, sest tunnen, et just seal saan vahetut teatrikogemust. Ka seekord õnnestus mul ennast ette rebida ning õnneks (!) ei olnud minu ja psühhopaatide (see ei ole spoiler!) vahel midagi ega kedagi ja eks see aitas kaasa külmavärinate paaril korral ühe keha liuglemisele. Lavakujundus oli antud etendused eriti detailirohke ning soovitan soojalt silmad lahti hoida ning mitte ainult näitlejatele keskenduda. Pilku võiks visata ka piltidele, raamatutele ja teistele esmapilgul vaid dekoratiivsetele esemetele. Ka muusika sobis kontekstiga ideaalselt ning oli sellise klassikalise krimka õõvastava meloodiaga.

Kokkuvõttes: Väike võigas põnevusõhtu garanteeritud!




esmaspäev, 26. oktoober 2015

Kino: "Paan: Reis Eikunagimaale"

Tervitus!

Taas kinost!

Pealkiri: Paan: Reis Eikunagimaale

Originaalpealkiri: Pan
Režišöör: Joe Wright
Kestus: 1h 51 min
Näitlejad: Hugh Jackman, Levi Miller, Garrett Hedlund, Rooney Mara, Amanda Seyfried
Žanr: Fantaasia, seiklus
Kinodes alates: 09.10.2015
Nähtud: 10.10.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Filmi tegemiseks kulus üle 150 miljoni dollari ning arvestades seda, et tagasi teenitud summa peab olema vähemalt topelt kulutuste number, et ettevõtmist saaks kordaläinuks nimetada, siis hetkel kokku kraabitud närused pea 100 miljonit on ilmselgelt näidik, et tegu on massiivse läbikukkumisega. Finants poolele lisaks ei ole ka arvustused kaugeltki kiitvad. Aga mis siis valesti läks, sest vähemalt mina olin küll kontseptsioonist lähtudes entusiasmi täis ning efektse traileri (see imeline muusikavalik!) põhjal ootasin midagi maagilist ja meeldejäävat. Lohutuseks võin öelda, et mina nii hävitavalt kriitiline kaugeltki ei oleks, sest lõppkokkuvõttes, pakkus tulemus mulle ikkagi parajas annuses rõõmu ja meelelahutust, kuid saan kohati aru ka pretensioonilainest.


Tegemist on Peeter Paani päritolu looga, seega originaalset teadatuntud ning igas vormis ja viisil söögi alla ja peale esitatud seiklust Peeterist, Wendyst ja Kadunud poistest võitlemas kapten Konkskäega, oodata ei maksa. Algupärasest loost on kokku klopsitud lugematu arv versioone, näiteks viimane, sisult igati õnnestunud, jõudis kinoekraanidele alles 2003. Selle igivana ja armastatud loo publiku ette uues kuues toomine oli seega igati põhjendatud ning tervitatav vaheldus. Antud filmi jaoks välja mõeldud Peeteri esmane retk Eikunagimaale ja seal lahtihargnevad toimumised ning seletused pidasid igati vett ning võimaldasid asjakohase pinnase sidumaks tulevikus kõik niidid kokku originaalloo lähtepunkti tarvis. Lahti seletati isegi paar esimesest versioonist rippuma jäänud müsteeriumi. Vundament sai paigutatud tugev ning kondikava ei olnud just midagi, mis ühe tuuleiiliga ümber kukub. Siiski, omajagu leidus süžeeauke ning tegelaste ja nendevaheliste suhete arendamine oleks võinud intensiivsem olla, kuid need olid hoonel vaid tilluksed kahjurid betoontalasid närimas.


Kahtlemata tuuakse positiivses võtmes antud filmi puhul enim esile võimsaid ja kõikehoomavaid eriefekte ning maalilisi pilte Eikunagimaast. Visuaalselt oli film tipptasemel, ületamata heamaitse ja usutavuse piire. Nähtu olemuse võltsuse kraad oli viidud miinimumini. Eriti kihvtid oli stseenid Londonis, kus piraadilaevad lapsi pätsasid ja öises taevas ringi liuglesid – Peeter Paan kosmoses! Eikunagimaa on täis äärmusi: džunglid, mäed, kõledad kavandused, merineitside laguunid, jne -- kõik need paigad sai filmi poolt selgelt ja kujutusvõimerikkalt illustreeritud. Väikse omapäraselt huvitava nüansina tooksin esile värviplahvatused, mida ma koheselt ei mõistnudki, mis need täpselt on, kas mõni isevärki relv?

Veel torkeid: Mis minu jaoks ääremiselt kentsakalt mõjus oli Nirvana laulu kasutamine kaevandustes. Ma saan aru, et sooviti olla omamoodi mässajalikult lahe, kuid mulle tundus see võõrastavalt, kuna maagiline kontekst ei haakunud grunge palaga. Kuigi lugu jälgis tüüpilise muinasjutu joont, kaotas Eikunagimaa värskes vaates tsipa oma salapära. Näiteks, kaldusin alati eeldama, et Kadunud poisid on lapsed, kes surid ja ei kasvanud kunagi suureks (sellest ka nimi: Eikunagimaa), kuid uus versioon lähtus selgelt orbude ideest.

Olen vaimustuses Peeterit kehastanud uuest lapstähest Levi Millerist, kes oli ideaalne noor Paan. Temas oli just piisavas koguses noorusega kaasnevat ulakust, ülbust, julgust, suurt südant ja poisilikku sarmi. Samuti oli tema etteaste ootamatult emotsionaalne, professionaalne, asjakohane ja voolav. Veel on kiidusõnad ära teeninud Hugh Jackman Musthabemena, kes tasakaalustas osavalt isekat ja bravuuritsevat koletist ning ootamatult haavatavat piraati. Kapten Konkskäe tulevane kuriteopartner Smee tegi samuti ootamatult meeldejääva ja taaskohtumisrõõmu pakkuva etteaste, just sellepärast, et sarnanes väga oma tulevase endaga.

Miinusena pean märkima Garrett Hedlundi Kapten Konkskäena, kelle veider kohalik Eikunagimaa Indiana Jonesi imidž ei istunud mulle kohe üldse. Teades, et Paani suurim vihavaenlane ei olnud algselt suure tõenäosusega tavaline pööblist kaevur vaid keegi viimistletuma ja gentlemanlikuma hoiaku ja teadmistega, siis antud suund jäi mulle mõistmatuks. Samuti oli tema huumor kuidagi puine ja klišee. Ka oli ootamatu Peeteri ja Konkskäe sõprus. Ilmselgelt plaaniti filmile järge, sest selline kaartide seis kohe üldse ei haaku originaalloost tuttavaga. Kardan aga, et järjed jäävad kohe kindlasti tulemata. Tiigerliiliat on fännikommuunides kõvasti materdatud, kuna tegu on põlisameerika juurtega tegelasega, kuid rolli nabis tavaline ilus valge naine. See loomulikult tekitas hulganisti nurinat ja protesti. Rooney Mara oli malbelt ja vaoshoitult kaunis, võimekas, tasakaalukas ja arukas, kuid miski temas ei sulandunud ikkagi oma ümbrusega kokku.

Lemmik stseen: Kapten Konkskäsi versus kohalik sõdalane ja batuut.

Kokkuvõttes: Ma arvan, et sellist meeletut hävingut nagu on osaks saanud antud filmile, see kohe kindlasti ei ole ära teeninud. Kuigi kaugeltki mitte ideaalne versioon aegumatust klassikast, on tegu värske, loogilise, nauditava ning visuaalset kauni lisaga Peeter Paani seikluste maailmale.


esmaspäev, 19. oktoober 2015

Teater: "Patu käsk"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Patu käsk

Teater: Ajateater
Kestus: 1h 30 min
Lavastaja: Anne Velt
Osades: Katrin Valkna, Liis Haab, Tarvo Krall, Veikko Täär, Hans Kaldoja ja Rauno Kaibiainen
Esietendus: 31.05.2015
Millal nähtud: 02.10.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt ajateater. ee kodulehelt
Kui aus olla, siis müüsid mulle pileti maha kaks tegurit: Indrek Hargla ja ajalooline taust. Ma ei vaevunud tutvuma isegi sisukirjeldusega, sest see pole ju üldse tähtis, peaasi, et mainitud komponendid kõrvuti etenduse loomises või laval rolli mängivad. Pärast nägemist, mõtlesin, et oleksin võinud ikka veidi uurimistöö teha ja seda üldse mitte sellepärast, et tükk oleks vilets või pettumus, vaid ootasin õhinaga keskaegset krimilugu (lähtudes autori viimasest nähtud etendusest, “Testamenditäitjad”), kuid sain aga hoopis midagi teistsugust.


Tallinna keskaegne sümbol, Vanalinn, on tõeline pärl kui mitte teemant ning selle autentselt ajalooline keskkond ja hõng võimaldab just sellel detailil tuginevaid tükke edukalt lavale tuua, luues realistliku ning ideaalse konteksti koos asjakohase õhkkonnaga. Eelnevat täisvõimsusel pakkuvaid kõikvõimalikke paiku leidub hulganisti ning selle asemel, et lasta neil unustuste hõlma vajuda, on tohutult hea meel teada, et Eesti teatrid ei pelga neid kasutada kui meelihaaravaid keskkondi oma lavastuste raamiks. Seekord on toimumiskohaks Katariina kirik Vanalinnas. Vaataja lennutatakse otsekui ajas tagasi ning käesolevas etenduses on sihtperioodiks tormiline periood Tallinnas, mida juhtis uue surmava haiguse laine ning värske usulahk.


pilt ajateater. ee kodulehelt -  Foto: Mats Õun
Tükk ei olnud üllatuslikult niiväga dramaatiline või ülevoolav, ka ei tekitanud ängistav, lõputute piirangute ja keeldudega ebaturvaline keskaja keskkond muserdust. Tegelaste ümber ringlevad ohud kui raisakotkad olid aga kõike muud kui alus lõbusale ja meelelahutuslikule: higitaud, religioossed kapriisid, repressioonid, naiste haavatav positsioon, silmakirjalikkus, ahnus... Osad kirjeldused, näiteks haigusega võitlemise meetodid, olid suhteliselt ilustamata otsekohesed ning võigas oli kuulata kuidas jõleda haigusega võideldi sama jõledate vahenditega. Siiski, etenduse eesmärk ei tundunud mulle olemaks niiväga vaatajat šokeerida, ennast süümepiinu või kaasa tundma panna, nukraks teha, siht oli eelkõige harida ja illustreerida seika Tallinna ajaloost südamlikus võtmes läbi klassikaliselt heade ja halbade tegelaste. Samuti oli tükk just piisavas toonis vaoshoitud, et vaevatult sai keskendatud nüanssidele ning jutustada iseenesest ju positiivsest lugu teisest võimalusest, mitte ainult loos figureerivatele inimestele, vaid ka Tallinnale. Oma osa toimuvast hõlmas ka üleloomulik element ning ettekuulutused, mille sisu lahtimõtestamine loo kulgedes aina selgemaid jooni võtab. Veel räägib tüki kasuks terviklikkus. Nähtu jättis vaatajale rahulolu tunde. Lool oli algus, teekond ja lõpp, rippuma ei jäetud küsimusi ning karp pandi kinni ning seoti ilusti lips ka peale.


pilt ajateater. ee kodulehelt - Foto: Mats Õun
Reformatsioonile eelnevas ja alguseaegses Tallinnas demonstreerisid tegelased tüüpilisi tolle perioodi inimestelt eeldavaid pahupooli, kuid ka voorusi. Ole sa jumalasõna kuulutaja või kaupmees, keegi neist ei saanud kiidelda positiivsete omadustega, mida võiks nende elualadega seostada. Otse vastupidi, esile toodi tumedam poolt, mille aluseks oli aga puhtalt inimlik instinkt: ellujäämistahe. Siinkohal pean esile tooma evangeelse jutlustaja, kes Martin Luhteri õpetust Tallinna levitama tuleb. Temas oli just paras annus julmust, ratsionaalsust ning kavalust, muutumata aga oma olemuses üdini vastumeelseks. Tõeliselt puhta südamega oli peategelane, Hildegard, kes tõusis esile oma õilsuse, aususe, julguse, lahkuse ja jumalakartlikkusega. Tema liigne kohusetunne aga hakkas talle vaikselt koormaks ja probleemide allikaks muutuma. Isiklikult ei naudi ma niiväga lumivalgete tegelaste jälgimist, sest tihtipeale on nad oma puhtuses ning voorustes ilmetud ja igavavõitu, kuid Hildegard suutis lõpuks siiski teha enda jaoks õiged otsused, mis talle suures plaanis pori valgele linale heitsid, võrreldes teise teekonna valimisega, kuid minu jaoks oli sellel konkreetsel poril kirkad värvid ning koheselt muutus tegelane intrigeerivamaks, sümpaatsemaks ning kergemini samastatavaks. Surmasuust päästetud ja Hildegardi tiiva alla võetud lõbutüdruk Mergelein oli aga vastupidiselt oma ametile, ingelliku välimusega ning täiuslik ja nutikas valik niivõrd erineva kahe tegelase kehastamiseks. Eraldi pean mainima ka Katariina kirikut kui salapärast, kuid täieväärtuslikku liiget tegelaskonnast.


pilt ajateater. ee kodulehelt - Foto: Mats Õun
Loo puändi või siis põhikonflikti suutsin juba varakult ära aimata ning pikapeale pusle kokku panna. Kummale poole langeb otsuse, mille peategelane peab tegema ning millest sõltub rohkemgi kui tema enda saatus, eeldasin ka juba varakult, kuid õnneks ei eemaldanud see teadmine massiivselt pingekruttimist, sest kuni tegu pole toimunud, on kõik variandid valla. Mõeldes loo põhisuunale, tuli mulle kõige ootamatumalt romantilise aspekti lisamine, mis oli igati teretulnud ning mõjus pehmendavalt arvestades konteksti, kuid saades killukese infot selle tärkamisest, oli mulle selle raja kulgemine selge.

Toon veel välja pealetükkimatu, kuid kõneka ning asjakohase kujunduse, eriti valged alla langevad riideosad, milledele projekteeriti eri pilte, aitamaks luua keskkonda konkreetse stseeni, ruumi, õhkkonna või emotsiooni kujundamiseks. Pluss punktid ka vahvale teadvustaja/sissejuhataja/kohanäitaja härrasmehele, kes oli äärmiselt multitegus ning keskkaja kombeid ja kõnemaneere viljelev.

Soovitan soojalt kombineerida etendus koos muuseumi/näidendi/kogemusega, ma ei teagi kuidas seda täpsem on nimetada, Tallinna Legendid, mis annab perfektse sissejuhatuse etendusse ning aitab jõuda just õigele keskajast inspireeritud lainele.


teisipäev, 13. oktoober 2015

Kino: "Marslane"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Marslane
Originaalpealkiri: The Martian
Režišöör: Ridley Scott
Kestus: 2h 21 min
Näitlejad: Matt Damon, Jessica Chastain, Chiwetel Ejiofor, Sean Bean, Jeff Daniels
Žanr: Põnevik, ulmefilm, action
Kinodes alates: 02.10.2015
Nähtud: 03.10.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Hoiatus! Teistmoodi arvustus!

Kuigi mind otseselt antud film ei tõmmanud, seadsin sammud kinosaali, sest vaja oli kaks tundi surnuks lüüa ja voila! -- nautisin filmi kordades enam kui eeldasin! Ning kuna see on kogunud kiitust paremalt ja vasakult, ülevalt ja alt, siis tahan olla mässajast konstruktiivselt kriitiline (loe: vingats) ning toon välja esmajärgus aspekte, mis sära kõrval olid üksikud mustad augud. No palju sa ikka midagi taevani tõstad (isegi kui see on õigustatud), keegi peab ju vastasjõu poolt esindama! Annan endast selles keerukas olukorras parima.

Siiski, pean esmalt välja tooma oma lemmiku tahu, milleks oli peategelase, arvestades olukorda, rõõmsameelne, allaheitmatu ning igast olukorrast oma võlu leidev suhtumine. Tema ratsionaalne, nagu vana rahu ise ja humoorikas vaade oli tohutult sümpaatne ning aitas filmi ülitõsiseks emo-festivaliks muutumise vastu. Stressis ja meeleheitel inimene ihuüksinda mõeldamatult kaugel võõral planeedil ei tuleks eluilmasi mõttele, et: "Olen kosmosepiraat!" Samuti on Matt Damonil piisavalt karismaatilisust ja pilkupüüdev, et ta suutis oma kohalolekuga kogu linateose täita, rääkimata kogu Marsi planeedi täitmisest, sest ta oli ju nähtu A ja O.

Nüüd alustan nurisemisega (aga ainult natuke):

Lugu liikus põhijoones väga lineaarselt kindla eesmärgi suunas. Tooksin paralleele orienteerumisega, kus läbid ühe katsumise või leiad lahenduse ning siis asud järgmise, sellest tuleneva kallale. Samm-sammult kuni sihtpunkt on käepärast. Üldiselt läks kõik lepase reega, no niivõrd kui antud oludes minna võib, kuid loomulikult peab ette tulema ka tagasilööke ning kui ootamatult kaua on kõik üllatavalt hästi õnnestunult läinud, siis peab vahepeal ju ka midagi õhku lendama. Ja sinna on ka koer maetud, need kaikad kodaras jätsid sunnitud mulje (eriti üks spetsiifiline) ning olid kui kohustuslikud faktorid, mille peab lisama, et nähtu oleks piisavalt dramaatiline.

Kohati oli koomiline ja eriti selgelt tunda, kuidas keerulist teadusjuttu püüti lihtsas võtmes vaatajale lahti seletada lihtsustatud ja käegakatsutavate meetoditega, kuigi nendele konkreetsetele isikutele oli tekst arvatavasti primitiivne. Selge oli see, et kõik need pastakad ja muud vahendid olid vaatajale suunatud. Ma muidugi hindasin seda, kuid eesmärk oli ka varjamatult ilmselge. Samas aga on selline lähenemine suhteliselt omane taolistele tugevalt teaduslikel tarkusepagasil põhinevatele filmides.

Mulle meeldis, et marslase Mark Watney teekond kulges ootamatult libedalt, sest mõnikord on kohustuslikud traagilist kaalu lisavad õnnetused, surmad ja äpardused mõneti kunstlikud. Samas aga oleksin oodanud dramaatilisemat finaali. Ma eeldasin aga, et kõik laabub, viis oli muidugi teadmata, kuid aimasin näiteks ka elus/surmas lõppseisu, sest nad ise läbilillede lobisesid selle ühes stseenis välja ja pärast seda ei oodanud ma enam puänte selles osas. Mõnes mõttes lasti endale ise jalga ning pinge ja intensiivsus kannatas.

Kõige tähtsam: Kas see palja keha ja veel nälginud pool keha näitamine suures plaanis oli ilmtingimata vajalik? Šokeerimiseks, illustratsiooniks, naistele pringi tagumiku imetlemiseks...? Kuidagi kohatu ja kentsakas.

Lemmik tsitaat: "Anna andeks, et me sind maha jätsime, aga sa lihtsalt ei meeldi meile."

Lemmik stseen: Astrofüüsik.

Kokkuvõttes: Piisavas annuses kvaliteeti ja meelelahutust, suurel hulgal Matt Damonit, huumorit ja ärevaid hetki, originaalne sisu ning meeldivalt kerges võtmes õhkkond. Asjalik ajaveetmine!



pühapäev, 11. oktoober 2015

Kino: "Kõnd"

Tervitus!

Jälle kinost!

Pealkiri: Kõnd

Originaalpealkiri: The Walk
Režišöör: Robert Zemeckis
Kestus: 2h 03 min
Näitlejad: Joseph Gordon-Levitt, Charlotte Le Bon, Ben Kingsley
Žanr: Biograafia, draama
Kinodes alates: 09.10.2015
Nähtud: 06.10.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt kinokosmos.ee kodulehelt
Tahtsin antud filmi ilmtingimata IMAX formaadis näha ja see valik õigustas end igatpidi. Seistes koos peategelasega kaksiktornide vahel köiel, imetledes rahulikku taevast ning jälgides maad, mis jääb kõhedalt kaugele, oli erakordselt reaalne ja meeliülendav kogemus, eriti kuna tavaolukorras on mus paras annus kõrgusekartust.

Aga alustame algusest, Philippe Petit on surma trotsiv, hirmu välja naerev ja väljakutsete ees kohkumatu entusiastlik, kutsut meenutav tsirkusetrikkide entusiast, kellel on lisaks ka ootamatult elujaatava, rõõmsameelse ning sihikindel iseloom. Žongleerimine, unicycle sõit -- kõik on käpas, kuid enim paelub teda köiel kõnd. Iga õnnestumine paneb teda aga järgmist, ohtlikumat ja võimsamat väljakutset otsima ning olles otsekui sõltuvuses enese pidevast ületamisest ja surma haneks tõmbamisest, saab tema uueks kinnisideeks oma köie tõmbamine alles viimases ehitusjärgus olevate WTC kaksiktormide vahele New Yorkis. Pannes kokku grupi kaasosalisi, kuhu kuuluvad igasugu kahtlased ja vähem kahtlased tüübid, hakatakse illegaalset ja tohutult riskantset ettevõtmist planeerima -- kui oma surma ei lange, siis vangikong ootab kogu gängi raudkindlalt!

Filmi üldine ülesehitus hõlmas põgusat ülevaadet Philippe'i lapsepõlvele ning ülejäänud 90% oli pühendatud detailsele ülevaatele selle hulljulge ettevõtmise sooritamisel. Teelt ei kaldutud kõrvale. Pean aga ka kahjuks tunnistama, et kohati oli lugu veidi ühenda punktid süžee varjundiga, tulemus oli ju teada, massiivseid sisupöördeid oodata ei maksnud ning jälgida kuidas põhimõtteliselt sõidetakse mööda kiirteed, kus vahel on mõni foor ja paar pirakat auku, ei ole esmapilgul just väga peibutav meelelahutus. Samas aga suudeti siiski, esmapilgul üksluisesse kondikavasse, sisse süstida originaalsust ning soodustada vaatajal tegelastega emotsionaalsete sidemete loomist läbi viimaste eripärasuste väljatoomisega ja pisemategi veidruste rõhutamisega. Pinget loodi kaalukamate ja tillukeste tagasilöökidega a la turvamees ei taha ära minna, liftid on hõivatud -- mis ei kõla tavaolukorras just eriti südant seisma panevalt, kuid filmi kontekstis toimis see õhku ahmiva äkilise paanikalaksuna. Teisalt, muutusid tänu sirgjoonelisele süžeele, pidevad ootamatused osati tüütuks, sest loogiliselt võetuna teadsin, et neid visatakse teele hulganisti ja üks hetk mõtlesin, et no mis küll veel võiks valesti minna -- nöör läheb katki? Teades neid oodata, ei olnud nad filmi kulgedes enam piisavalt mõjusad. Kõige hämmastavam oli aga teada, et see hulljulge pöörane trikk läks neil tõesti läbi, vaatamata miljonile faktorile, mis vastu töötasid.

Vaatamata elu-surma kaaluga ettevõtmisele oli film üllatavalt kerges ja lõbusas võtmes, mida soodustas Phillippe'i vankumatu usk ja entusiasm ning tema kohati liialt vabameelne ja hooletu vaade toimuvale -- see oli nagu üks suur lustakas mäng. Piisavas koguses sai ka nalja, et õhkkonda helgena hoida. Filmi kulminatsioon kestis aga oma pool tundi ja sellega tõmmati mu närvid nii pingule, et ma juba peas karjusin: "Roni sealt juba kord maha!" Ma mõtlesin, et ta läheb pärast terve filmi kestnud ettevalmistusi üles, teeb paari minuti kõnni ja asi ants, kuid Philippe ei mõtle ja käitu kui tavainimene. Film lüpsis vägitükist viimsegi kui tilga, mis toimis, sest see ju oligi filmi tipphetk ning oleks olnud pettumus kui see monumentaalne tegu oleks läbitud kiirustades, teisalt, tundus toimuv osati kui üleliigne venitamine.

Linateose IMAX efekt oli võimas just oma loomulikkuses ja lihtsuses. Olen harjunud seda kogema fantaasia, ulme või üleloomulike elementidega filmides, kuid antud biograafilises päriselu sündmuste põhjal tehtud filmis mõjus efekt värskelt, võluvalt ja meeldejäävalt. Kui tihti on minusugusel kõrguse kartlikul ikka võimalik vaadata alla meeletult distantsilt või tunda ennast pilvelõhkuja äärel seisvana? IMAX osa oli otsekui nähtamatu, kuid samas äärmiselt realistlik ja efektiivne. Ma ei näinud kaugeid galaktikaid, lennanud kosmoses, ei tundud plahvatust enda näo juures, laserpüstolitest ei lastud minu suunas, kuid siiski tundsin ennast osa ekraanil toimuvast ja seda niivõrd vaevatult. Ma arvan aga ka, et kuuldused sellest kuidas inimestel läheb filmi IMAXis vaadatuna lausa süda pahaks on liialdused -- nii hull ja hämmastavalt äravahetamiseni tõetruu nähtav ka ei olnud, et ajadki segamini kinosaali ja katuse.

Joseph Gordon-Levitt on karakternäitleja. Ma lausa unustasin suurema osa ajast ära, et see oli tema, sest ta transformeerus end kehastatavaks nii oskuslikult ja märkamatult -- temast sai see tegelane. Tal on nägu, keha ja olemus, mis sulandub nii müstiliselt selleks, mida antud tegelane ja õhkkond vajab. Ta ei ole Joseph Gordon-Levitt vaid ta on Philippe Petit. Näiteks mega ultra kuulsustega nagu Tom Cruise sellist efekti ei teki. Ükskõik keda ta ka ei mängiks, ükskõik kus, jääb ta alati Tom Cruise'iks ja tema eraelu, seostatu, ka kiiksud, jälitavad teda ka kinolinal. Antud filmi peategelasel seda kõrvalnähtu ei ilmnenud. Teised näitlejad täitsid oma rollid, kuid ei midagi Joseph Gordon-Levitti etteaste tasemele lähedalegi ja ei pidanudki olema. Eraldi aga toon välja sümpaatse meeletult kõrgust kartva matemaatikaõpetajast abilisest.

Lisaks meeldis mulle kuidas kaksiktornide saatust ei kasutatud filmis ära müüdava faktorina, kaalu andva lisana või kohustusliku meeldetuletusena. See teadmine tulevikust oli vaid vaataja enda peas ning tänu sellele ka palju emotsionaalsema mõjuga.

Lemmik tsitaat: "Minu poeg: tsirkusetola!"

Lemmik stseen: Mahatulek.

Kokkuvõttes: Meeldejääv, lõbus, pingeline ja kaunis tagasivaade grandioossele ettevõtmisele erakordse isiku poolt. Kindlasti tuleb seda aga vaadata IMAXis!



kolmapäev, 7. oktoober 2015

Teater: "Hea põhjatuule vastu"

Tervitus!

Taas teatrist!

Pealkiri: Hea põhjatuule vastu

Teater: Vanemuine (NO99 Teatris)
Kestus: 2h 25 min
Lavastaja: Rein Pakk
Osades: Elina Purde, Andres Mähar ja Jüri Lumiste (hääl)
Esietendus: 28.09.2013
Millal nähtud: 12.09.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Netiromanss – esimese ideena tundub mulle, et olen tagasi 90ndates kui jututoad stseenile plahvatasid ning seal kribades iga teine inimene hulgaliselt põnevaid, kahtlaseid ning kahetsusväärseid tutvusi sõlmis. Tänapäeval on internetis kaaslaste leidmine argipäeva tavateema, võttes arvesse kõik lisavõimalused ning primitiivse jututoa kõrvale tekkinud ülimoodsad ja ülilihtsad suhtlemismeediumid. Seega, põhinedes maili teel toimuvale kommunikatsioonile, jättis tükk sellise veidi soojas võtmes vanamoodsa maigu, kuna ei hõlmanud hetkel populaarsust nautivat Tinderit, Facebooki, Skype’i või tutvumisportaale. Viimased võimaldavad viivituseta vastata ükskõik kus sa ka ei oleks (nutitelefon!) ning näitavad ka millal sõnum on adressaadi poolt lahti tehtud ja loetud. Selle läbinähtavuse all kannatab ootusärevus ja salapära, mida e-mailide vahendusel veel hulganisti kogeda on võimalik, lisaks ka intiimsust. Ning kuigi Daniel Glattaueri (Love Virtually) raamat, mille põhjal tükk on loodud tuli välja 2006, siis tehnikamaailmas on kümnend lausa sajandi mõõtu ning sellest tulenevalt pakub lugu ka omajagu nostalgilist väärtust.

pilt vanemuine.ee Foto: Alan Proosa
Kontseptsioon on ju iseenesest kaasahaarav, potentsiaalirikas ning kergesti seeditav võimaldamaks omapäraselt romantilist tulemit: kaks inimest armuvad üksteise jutu ja mõtete põhjal, mitte välimusest lähtudes. Kuna netilembelood on tänapäeval nii lahutamatu osa igapäevaelust, siis sain kiiresti üle ka kunagisest taoliste lugude tüdimusest, sest mingi aeg tekkis neid tõesti otsekui seeni pärast vihma ning kõik tahtsid kopikat selle uue fenomeni abil korjata. Mis sai hoopis tüki saatuslikuks veaks, vähemalt minu silmis, oli kahe peategelase iseloom ja käitumismaneer, mida suudaksin taluda vaid imetillukestes kogustes. Nad solvusid, ägestusid ja tujutsesid asjade üle, milledel neil ei olnud mingist õigust niimoodi reageerida. Üldine käitumismall sai inspiratsiooni tujukatest teismelistest, kuid kõik taandus lihtsale faktile: nad ei olnud suhtes ju! Enamgi veel, kohustused selles osas paiknesid mujal. Seega, miks selline pidev draama ja tormi veeklaasi tekitamine. Võib-olla, et enamusele vaatajatest olid nende vestlused armsatest tunnetest tulvil ja romantilised, kuid minu jaoks oli seal üleliia kalduvust sarkasmi, ületrumpamist ning vaenulikkust üksteise vastu. Ma ei kujuta ette, et neist oleks kunagi reaalselt saanud üksteist austav ja toetav paar, nende vahel oli liialt armastan-ei armasta (vihkan) suhte sarnast. Viimase vastu ei ole mul erinevat sorti teostes pretensioone, kuna selle joone valinud lood võivad olla äärmiselt köitvad, kirglikud ning positiivses võtmes pingelised, kuid lasteaialapsed Emmi ja Leo olid lapsikud ning kohati tundus mulle, et nad olid üksteisele lausa vastumeelsed, kuid väike surakas põnevust halli argipäeva oli liialt sõltuvust tekitav, et teist piinadest vabastada ja mind olukorra tüütusest päästa. Kuigi nad olid kord üliarmsad üksteisega ja siis loopisid äkitselt sarkasmist läbiimbunud läbilillede solvanguid ja korraldasid tujutsemispurskeid, meeldis mulle paari vestluste voolavus, teravus, konkreetsus ning mängulisus. Puhtalt objektiivselt vaadatuna oli tekst suurepärane.

pilt vanemuine.ee Foto: Alan Proosa
Kuigi tükk oli üllatavalt sisutihe arvestades konteksti ja silmi toimuval hoidev, jäi põhiküsimuseks siiski, kas Emmi ja Leo kunagi kohtuvad ning selle palava pudru ümber sai ringeldud pea kogu etendus. Põnevust tekitas võimalus jälgida, kuidas nad murdsid pead ja nuputasid kuidas teine küll välja näeb ja viisid, kuidas nad seda teada saada püüdsid, sama ajal mitte suhte põnevust kaotada ja konkreetselt mitte kohtudes, olid leidlikud ning huvitav vaatajale kaasaelamiseks. Kõige enam mõjus mulle aga loo äkiline ja üpris üllatav lõputiitritele saatmine. Selline asjade käik kulminatsioonina jättis meeldejääva ja efektse mulje, arvestades seda, et selle jah või ei mängu panused olid järk-järgult taevapiirile viidud. Mulle tõesti avaldas selline julge lahendus positiivset muljet.

Lava oli jagatud pooleks ning dekoor mõlemas ruumis, ühes modernne ja valgetes toonides ja teises vanaaegne ja pruunikates toonides, oli igati paslik nendes elutsevatele inimestele. Mööbeldus oli minimaalne: voodi, laud, töö, kapp. Selline lahendus toetas ja peegeldas aga loo formaadi lihtsakoelisust. Lava kohal rippus ka tekstitabloo, mis andis vaatajale teada, kas viimasest e-maili saatmisest on möödas minutid või päevad. Mõlemad tegelased jäid rangelt oma tsooni, mida poolitas kujuteldav joon. Tundelised olid stseenid, kus nad olid üksteisele nii lähedal, et peaaegu ninad puutusid, kuid siiski eraldas neid läbimatu sein. Pean ka välja tooma, et oleksin suurema heameelega Emmi ülinunnud kingad pihta pannud. Sellised värvilised, lipsudega, marjadega, ümarate ninadega... tahan ka! Veidi ka näitlejate kohta. Keemia oli täitsa olemas, vaatamata füüsilise kokkupuute puudumisele, ja emotsioonid said kenasti väljendatud.

Kokkuvõttes: Kaasatõmbav ja nauditav alternatiivne etendus tüüpilistele armulugudele, kui vaid need tegelased ei oleks niivõrd ärritavad olnud!

esmaspäev, 5. oktoober 2015

Kino: "Moest väljas"

Tervitus!

Seekord ülevaade kodumaisest dokumentaalfilmist!


Pealkiri: Moest väljas

Režišöör: Jaak Kilmi, Lennart Laberenz
Kestus: 0h 60 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 18.09.2015
Nähtud: 22.09.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt kinosoprus.ee kodulehelt
Minu jaoks parimad dokumentaalfilmid on need, mis harivad ning panevad sind oma käitumist või mõtlemislaadi muutma, seda kõike muidugi paremuse suunas. Pärast teismeeas nähtud “Ülisuur mina” (Super Size Me, 2004), ei ole ma näiteks kunagi vabatahtlikult kiirtoidu kettide restoranis, a la McDonald's ja Hesburger, käinud. Pärast selle linateose nägemist eeldan ma, et kergekäeliselt enam oma jalga poppidesse kiirmoe poodidesse, a la H&M, Zara, NewYorker, ei tõsta.

Mida ma siis antud dokumentaalist õppisin? Tänapäeva hilpe toodetakse seal kus on kõige odavam ja müüakse seal kus on kõige kallim. Järeltöötlemisel riietesse sattuvad kemikaalid põhjustavad muu hulgas allergiaid – testiobjektiks olid Zarast ostetud teksapüksid. Nende ohtlike ainete väljasaamiseks peab riideid pesema vähemalt 60 korda üle 60 kraadises vees. Ühe Bangladeshi õmblusvabriku töötaja saab palka 8 eurot kuus ning tema üür on 9 eurot kuus… Taolisi pärleid leidus hulganisti üle ühetunnise filmi peale laotatuna. Need on aga kindlasti faktid, mis panevad kogu kiirmoetööstuse kohta ja tarbija osal selles, kasvõi veidigi kulmu kergitama.

Samas ei ole see aga revolutsiooniline ja üldsegi uus informatsioon. Eks selliseid teadmisi ja killukesi on siit seal pidevalt suuremates või väiksemates kogustes välja imbunud. Moetööstuse telgitaguse räpased detailid ei tule kellelegi üllatusena, eriti aga kiirmoe patud ja eetikakonfliktid. Kui kardina taha ei nähta, siis on aga lihtne ette kujutada, et asi nii hull ei ole või siis toimuvat eitada. Teades protsessi ja nähes selle funktsioneerimist oma silmaga, ei ole võimalik endale enam valetada, sest tekib isiklik visuaalil põhinev side tõega ning raske on neid pilte mälust kustutada. Siin on loomulikult kandev roll dokumentaalfilmi kvaliteedil, sõnumi mõjususel, usaldusväärsusel ning nähtu väärtusel ja päevakajalisusel vaatajale – kõige sellega, julgen väita, et sai teos igati rahuldavalt hakkama ning ponnistus kandis vilja. Mis antud filmile kaalu lisab on kodumaine kontekst, teostus ja vaatevinkel konkreetsest globaalsel tasandil mastaapsest ärimaailmast. Nähtu sidumine Eestis toimuvaga, nagu näiteks taustalugu Laulupeo särkide kohta, oli igati oodatud ja meeldiv seik.

Käesolev dokumentaal oli otsekui rännak, selge alguse ja lõpuga. Leidus eesmärk, arendus, takistused, kordaminekud, kulminatsioon ja jääv lootus. Ootamatud pöörded filmi kulgedes aga võimaldasid luudele liha ning kohati andsid isegi veidi mängufilmi sarnase maitse. Ei puudunud ka varem mainitud hariv külg, näiteks õppisin ma mõistma, mulle siiani tundmatu moevoolu, upcycling põhimõtete ja võimaluste kohta (ära visatud või mitte kasutusel olevatest materjalidest uute loomine, millel on esialgsest kõrgem hinnaline väärtus), mida viljeleb dokumentaali kangelanna, moelooja Reet Aus.

Kiiremini kiiremini, rohkem rohkem, odavamalt odavamalt – see on tänapäeva kiirmoe moto ning see mida vaataja linateost nähes kaeb, kuuleb ning kogeb peegeldab just seda mentaliteeti. Tarbimisvõidujooks on meeletu ning viimase tähelepanekuna tooksin välja ilmekas illustratsioon selle koomiliselt kurva ja kurvalt koomilise reaalsuse kohta meie enda Tallinnast. Nimelt algas dokumentaal kokkuvõttega esimese H&M poe avamisest Rocca al Mare kaubanduskeskuses – geniaalne sissejuhatus filmi olemusele ning soovile tähelepanu tõmmata püstitatud probleemidele.



neljapäev, 1. oktoober 2015

Teater: "Gunn, Gunn, vana..."

Tervitus!

Taas teatrist!

Pealkiri: Gunn, Gunn, vana...

Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 15 min
Lavastaja: Mart Kivastik
Osades: Tõnu Oja (Draamateater) ja Tiit Sukk (Draamateater)
Esietendus: 14.09.2015
Millal nähtud: 15.09.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt vatteater. ee kodulehelt
Olles 90ndate ja 00ndate nooruk, ei kuulunud ma ilmselgelt tüki potentsiaalse sihtgrupi hulka ning seda kinnitas ka kiire pilk kaasvaatajatele, kes enamuses olid ikkagi minu vanematega ühes vanuse grupis või siis mõneti nooremad. Nõukogudeaegne baarimelu, Smokie, vestid kikilipsuga ja Vana Tallinn pakub arvatavasti paljudele nostalgias püherdamisrõõmu, kuid miks näiteks minusugune konkreetse ajastu suhtes võõras peaksin sammud teatrisse seadma? See on äärmiselt lihtne. Tegu on üllatavalt universaalse ning südamliku looga teemal kõik on mööduv, põlvkondade vahetumine ning karmi reaalsuse kohalejõudmine kuna hiilgeaeg ja parimad aastad on läbi.


Sündmuspaigaks on vanamoodne, kulunud ja klassikalise kõrvalise keldribaari maiku joomisasutus. Laval on kaks näitlejat, tegelasi on aga rohkem. Gunn, gunn vana… ehk Gunnar jõuab ukerdades tööle, riietub kohmakalt töörõivastesse, koristab maast mõned tühjad pudelid ning seab ennast leti ehk endla kindluse taha valmis. Tänane päev ei ole aga samasugune kui kõik lugematu arv eelmiseid vaid täna tunneb Gunnar, et tema staatus baarmenina on tõusnud, nimelt on tal nüüdsest noor ja agar õpipoiss. Värske veri toob särtsu ja uudsust Gunnari luitunud ja seismajäänud ellu, samas aga ka tõuseb esile tugev kontrast kahe generatsiooni vahel, mis paneb vanamehe eriti tugevalt mõtteid mõlgutama vanade heade aegade üle ning silmitsi seisma tõsiasjaga, et parimad aastad elust on möödanik.


Tükk algas ning veetis esimese poole kurblikus ning melanhoolses toonis. Gunnar oli vana, luitunud ja väsinud olemisega ning hiilgeaja ära elanud -- justkui see baar kus ta juba aastakümneid on leti taga veetnud. Mul oli temast kahju, kuigi samas ei vajanud ta minu haletsust, sest vaatamata kõigele sai ta ju eluga hakkama. Tema kirjeldused mineviku seikadest, vanamoodne vaade maailmale, vestlused vanade ja uuemate baarikundedega sellest mis kunagi oli, äpulikult sümpaatne kaasalaulmine legendaarsele loole "Living Next Door to Alice," lõid nostalgilise, hubase ning nukrameelse kõrvalmaitsega miljöö, mida isegi minusugune uuema generatsiooni võsuke tundis ja hindas. Siia suutis kontrastina vahele surata energilisi, eluvärskeid ja modernseid kommentaare ning suhtumist hakkaja ja õpihimuline õpipoiss.


pilt vatteater. ee kodulehelt
Teine pool etendusest aga tegi ootamatu 180 kraadise pöörde, sest loo toon muutus kergeks, koomiliseks ning liikus melanhoolsetest minevikuga tihedalt seotud teemadelt lähiajal toimuvale ehk siis näiteks Gunnari reis ja suhted väljaspool baarimelu. Mees suutis tohutult vaimukalt oma seiklusi edasi anda ning need kirjeldused olid kuidagi nii tüüpilised sellele, mida eeldan, et temasugune standardne Eesti vanamees seal kogeks. Lisaks sellele sain aru, et ei ole tema elu midagi nii tühi. Tänu teise osa helgemale lähenemisele loole jäi ka viimaseks domineerivaks emotsiooniks lootus ja rahulolu, kuigi esimene pool suutis ka mõjusalt meeldejääva etteaste teha. Ma nautisin mõlemat lähenemist, kuid oleksin eelistanud ühte läbivat tooni kogu etenduses, kas siis süngem ja nukralt realistlikum või huumoriga vürtsitatud vaade vananeva baarmeni mälestustele ja seiklustele tänapäeva globaliseerumise keerises tehnika maailmas. Veidi sujuvam üleminek oleks ka variant olnud, kuidas kahte erisugust osa omavahel voolavamalt ühendada.

Nähtu pani mind mõtlema teemade üles, mis on iseenesest mõistetavad ning ei tule kellelegi üllatusena, kuid selles formaadis nendega silmitsi seistes on sõnum ja tegelikkus kergem kohale jõudma. Aeg möödub ning mis on noortele lahe, päevakajaline ning väärtusega, ei ole seda vanematele ning järgmistele põlvkondadele. Nii see vahetus toimub, otsekui kellavärk. See tekitab minus mingil määral ängi ja kurbust, sest miski ei ole püsiv. Kaks eri maailma jäävad alatiseks põrkuma, vanad ja noored ning nende kiire versus aeglane tempo, rikkumatus versus kogemus, entusiasm versus mugavus... kõik need vastanduvad olemused olid tükis tagasihoidlikult, kuid mõjusalt esindatud. Pealiskaudne baarikeskkond saab äkitselt sügavama kihi ning, kasutades üliklišeelikku fraasi, paneb nähtust inspireerituna elu üle järele mõtlema.

pilt vatteater. ee kodulehelt
Tõnu Oja oli antud etenduse vaieldamatu staar ja kandesein. Ta suutis vaimustavalt ja efektiivselt edasi tuua tegelaskuju väsimust, tüdimust, igatsust, segadust, mahukat kogemustepagasit ning siiski elujaatavat suhtumist kõige eelneva juures. Gunn oli sümpaatne vanaisa tüüpi vennike, kes jäänud nagu hamster rattas kulgema mööda ühte ja sama rada ning seda pea igavesti juba. Talle oli lihtne kaasa tunda, mõista ning temaga samastuda. Suurepärane esitus ning emotsionaalse väärtusega tegelane. Tiit Sukk oli otsekui Robin Tõnu Oja Batmanile, ta toetas ja rõhutas oma kaaslase karakterit ning sõnumit, olles sealjuures silmapaistev ja erimoodi, kuid siiski võimaldades Gunnaril esimest viiulit mängida. Samuti sai ta kiiduväärselt hakkama mitme erineva tegelase kehastamisega. Tegu oli igati õnnestunud partnerlussuhtega!


Kokkuvõttes: Midagi nostalgilist vanemale generatsioonile, mõtlemistainet pakkuv nooremale põlvkonnale. Midagi nii ühele kui teisele.