Külaline: #Harrastuskriitikud intervjueerivad - Kes sa oled ja mida sa arvad? Vol.1

Hea lugeja,

Nagu sai lubatud, alustavad Harrastuskriitikud oma sarja intervjuudega.

Meie käest on küsitud, et kes me oleme ja ehkki oleme sellest kirjutanud rubriigis "Meist", on avaldatud soovi meist rohkem kuulda. Seetõttu otsustasime, et esimesed kaks intervjuud saavad olema Inga ja Liisiga. Liis valmistas ette küsimused Ingale ja Inga tegi küsimused Liisile. Täna saate natuke rohkem teada harrastuskriitikust Inga ja sellest, mida ta arvab meie teatrist, kinost, muusikast ja mida ta ootab algavalt, 2015. aastalt.

Küsitleb Liis.

Mis innustab sind kirjutama, siinkohal kas siis ilukirjandust, arvustusi vm? Mis on kõige lihtsam ja keerukam osa protsessist?

Minu jaoks on kirjutamine üks olulisemaid eneseväljendusviise ja seetõttu ma kirjutan. Ma mõtlen väga palju asju ja teemasid enda jaoks kirjutades läbi. Ma olen kogu aeg enda kohta öelnud, et kuna ma ei oska kätega midagi eriti ise luua: ma ei armasta ei kudmist, heelgeldamist, õmblemist või muud käsitööd, sest juba varajases eas tehti mulle koolis selgeks, et ma ei saagi kunagi käsitööd ja kunsti oskama, siis kirjutamine on see koht, kus ma tean ja usun, et ma oskan luua. Kirjutamine on minu jaoks kunst, see on minu kunst. Sõna ja keel iseenesest on inspireerivad ja see on innustav.

See on huvitav, et sa tood oma küsimuses välja nii ilukirjanduse kui ka arvustused, sest minu arvates on need kaks väga erinevat kirjutamise viisi.

Ilukirjandust ma kirjutan eelkõige sellepärast, et mul on väga elav fantaasia ja kirjutamine on üks viis, kuidas elus läbielatut ja kogetut fantaasiarikkalt ja keelt kasutades väljendada. Ma olen kirjutanud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Mul on alles kaustikute viisi oma päevikud, mida kooliajal kirjutasin ja elektrooniliselt on mul olemas ka hiljem kirjutatud päevikud.

Mulle väga meeldib eesti keel ja see on ka innustuseks. Ma tunnen, et mul on mida öelda ja jagada ja ma usun, et pannes oma mõtted, emotsioonid, läbielatu paberile ja muutes selle läbi keelekasutuse ja fantaasia milleksi, mida ka teistel on huvitav lugeda, siis see on kõik, mida ma vajan. Ideesid on mul kuhjaga neid tuleb kogu aeg, ma olen ka kõik ideed kirja pannud, oleks ainult aega, et neid välja arendada ja romaanid ka valmis kirjutada. J Enamjaolt kirjutan lühijutte ja luuletusi, aga novembris sain valmis ka esimese täispika käsikirja.

Ilukirjandust on ühest küljest lihtsam kirjutada, kui arvustust. Esiteks, nende vormid on erinevad. Arvustus on väga lühikese ja konkreetse vormiga, kus tuleb lühidalt välja tuua, mis meeldis ja mis ei meeldinud ja miks ning teha see kõik lugeja jaoks ka põnevaks. Lugeja peaks suutma otsustada arvustuse põhjal, kas antud etendus, teatritükk või kontsert oleks midagi ka lugeja jaoks. Sa pead teadma ka arvustatud etenduse või filmi loojate ja loo tausta, seega on vahest vaja ka natuke taustauuringuid, et mõni teema või isik enda jaoks selgeks teha enne arvustuse kirjapanemist. Loomulikult on ka romaani kirjutamisel vaja teha taustauuringuid ja uurida teatuid allikaid, aga see on teistmoodi.

Romaani kirjutades võid lasta sulel joosta või näppudel trükkida ja fantaasial lennata, kus ühe stseeni kirjutamine võib kesta lehekülgi, arvustuse puhul nii ei saa. Ühe arvustuse kirjutamine võib võtta pikka aega. Mulle on öeldud, et mis see arvustuse kirjutamine siis ära pole, lehekülg tektsi ja ongi kõik. No ei ole! Ma vahest kirjutan ühte arvustust mitu päeva. Mitte kogu aeg ja järjepidevalt muidugi, aga vahest on vaja panna arvustus natukene distantsile, sest mul tuleb kõigepealt enda jaoks selgeks teha, mis mulle siis täpselt meeldis ja mis mitte. Pluss, ma tihti uurin ka eelnevalt kirjutatud artikleid kas antud teema või etenduse kohta. On arvustusi, mis tulevad lihtsamalt ja kiiremini, aga alla paari tunni ei tule kõne allagi. Kõik peab olema läbimõeldud, just selle tõttu, et arvustuse vorm on lühike.

Kõige keerukam kirjutades ilukirjandust on teksti hilisem redigeerimine ja arvustuse puhul on kõige keerukam kirjutada lühidalt.

Mis mind innustab? Teadmine, et ma teen seda, mida ma armastan teha ja ma teen seda hästi.

Mis on su kõige erakordsem teatrielamus läbi aegade ja miks?

Sellele küsimusele on raske vastata, sest ma olen näinud sadu erinevaid teatrietendusi ja on elamusi, mis on väga erksad ja on neid, mida ma parema meelega ei meenutaks. Teatri all pean ma silmas mitte ainult sõnalist, vaid laiemalt, kõiki teatri žanreid.

Ma ei oska ainult ühte valida. Ma annan sulle kolm. Kolm kõige erakordsemat teatrieamust on välismaalt, üks Londonist, West Endilt, kus käisin vaatamas West Side Story muusikali ja teine on Kopenhaagenis nähtud Phantom of the Opera, mis on samuti muusikal ja kolmas on Moskvast, Bolshoi Teatrist, kus ma vaatasin balletti Giselle.

Miks just need?

West Side Story seetõttu, et see oli minu esimene piiritagune muusikalikogemus. Mulle väga meeldib lugu keelatud armastusest ja Bernsteini muusika on imeline. Muidugi oli ka produktsioon väga professionaalne. Ma mäletan, et kui ma teatrist väljusin, siis olin terve õhtu ja pool ööd etenduse lummuses. Pikutasin hiljem hotellitoas voodis, vaatasin lakke ja mõtlesin etendusele. Minu kaaslane tegi sama. Me ei rääkinud, ei suhelnud, vaid olime mõlemad tänu etenduselt saadud emotsioonidele omas maailmas, vahtides lakke ja elades nähtavasti uuesti läbi seda, mida olime teatris näinud.

Phantom of the Opera Kopenhaagenis seetõttu, et see oli minu esimene Lloyd-Webberi muusikal, mida laval nägin. Jällegi, põhjusteks see, et Lloyd-Webber on minu arvates tänaseni kõige andekam muusikalide looja ja ma olen tema muusikalide andunud fänn ja Phantom of the opera on minu lemmik tema muusikalidest. Ja lugu ise on huvitav ja dramaatiline.

Giselle Moskvas Bolshoi Teatris seetõttu, et ma ei ole ei varem ega hiljem näinud niivõrd professionaalseid balletitantsijaid. Kindlasti avaldas mulle suurt mõju ka Bolshoi Teatri imetabane ümbrus, kus Giselli ilu ja muusika eriliselt esile tulid. Ma elasin etendusse nii sisse, et ei tahtnud oma istmelt peale etenduse lõppu lahkuda. Imeilus kogemus ja fantastilised balletisolistid!

Mis on su läbi aegade lemmikum film ning miks?

Mul on tõsiselt raske nendele lemmikute küsimustele vastata, sest ka filme olen ma näinud palju. Filmide puhul julgen isegi öelda, et olen näinud tuhandeid, mitte sadu. Ja mul on omad kindlad Eesti filmi lemmikud, Euroopa kino lemmikud, Skandinaavia kino omad lemmikud ja Ameerika filmitootjate lemmikud. Samamoodi on ka erinevates žanrites oma lemmikud. Ja mu lemmikud on aastate jooksul muutunud, sest ka ma ise olen ajas muutunud.

Üks film on jäänud aastateks. Selleks on 1995ndal aastal tehtud ameerika draama Legends of the Fall - Sügislegendid. Ma arvan, et ma nägin seda filmi just siis, kui mul oli vaja seda näha, ses mõttes, et õigel hetkel.

Mis on su läbi aegade meeldejäävaim kontserdielamus ja miks?

Klassikalisest muusikast Luciano Pavarotti vabaõhukontsert Kopenhaagenis Kuninglikes Aedades. Mul on vedanud, et mul on õnnestunud teda esinemas näha, ta oli sel ajal elav legend ikkagi ja milline võrratu hääl! Mul on õnnestunud näha Viini sümfoonikuid Ateena suurimas ja tuntumais amfiteatris ja see oli maagiline! 

Rokk-muusikast Tina Turner, keda nägin samuti Kopenhaagenis. See kontsert oli eriline just seetõttu, et mul oli backstage VIP pilet, mis tähendas seda, et sain uudistada, mis toimub lava taga ja ka artisti endaga kohtuda. Def Leppardi kontsert Tallinnas, Saku Suurhallis mõned aastat tagasi. Ehkki akustikaga on seal lood nagu on, siis elamus oli vinge! Ma pean tunnistama, et mulle väga meeldis ka eelmise suve Robbie Williamsi kontsert Lauluväljakul. See oli lihtsalt äge!

Meeldejäävad elamused ei pea tulema suurtelt lavadelt. Sama hästi võib saada meeldejääva elamuse ka kusagilt väikselt lavalt või klubist, kuhu sa ette planeerimata satud. Kõik sõltub ikkagi sellest, kui ehe antud esineja või artist on.

Mis artisti, etendust vm sooviksid enda elu jooksul kindlasti ära näha ja miks?

Kuna sa küsid elu jooksul, siis ma loodan, et seda elu on mulle veel pikaks ajaks antud ja et võimalusi, mida ja keda vaatama minna, on veel lugematul hulgal.

Bon Jovi! Ta on ainuke, keda ma tean, et ma kindlasti lähen vaatama. Mul oli plaan minna teda Londonisse vaatama sel aastal, kui ta Euroopas turneel oli, aga ma lihtsalt ei jõudnud. Teda tahaks lähitulevikus kindlasti plaani võtta, isegi kui peaksin selleks USAsse kohale minema.

Kui artistidest rääkida, siis on see nimekiri päris pikk, aga ma olen suhteliselt impulsiivne otsustaja ja mulle meeldiks, kui saaksin kuulata ja kogeda muusikuid just nende omas keskkonnas, näiteks läheksin ma hea meelega kuulama Nashvilles mingit country rocki või siis Harlemis, New York’is või New Orleansis kuulama jazz muusikat ja bluesi või Itaalias kusagil ooperiteatris kuulaks mõne Puccini ooperi ära. Minu jaoks on koht sama oluline kui muusika, mida ma kuulan või etendus, mida ma vaatan. Ma olen reisides ja reisidel päris palju huvitavat näinud ja iga kord, kui kusagile kaugemale reisin, siis uurin ka eelnevalt, et mida võiks kuulama/vaatama minna. Ma tavaliselt leian selle aja, et kohalikku koloriidiga tutvuda.

Mis puutub Eestisse, siis ma tahan lähitulevikus ära käia päris mitmetel etendustel, kontsertidel ja üritustel, aga sellest juba hiljem, kui räägime konkreetselt 2015. aastast.

Sulle, kui eri riikides eri etendusi hulganisti nähtule, mida teevad Eesti lavastused paremini kui välismaised ning kus oleks arenemisruumi?

Kõigepealt ma tahan öelda, et meie eesti artistid, olgu siis tegemist näitlejate, filmitegijate või muusikutega, on heal tasemel ja väga andekad. Meie Eesti eripära on see, et me oleme väga väike riik ja võrreldes suurte riikidega on meie võimalused siin tihti piiratud. Aga andekust ja talenti on Eestis palju.

Meil on algmaterjal siin inimeste näol täiesti olemas ja tihti jäävad teatud projektid raha taha pidama. Aga minu arvates tehakse Eestis nii kino, teatrit, muusikat, üritusi ja festivale väga heal tasemel. Olgu see siis Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes reisib mööda maailma ja annab kontserte üle maailma täissaalidele või siis Saaremaa Ooperipäevad, mis on vägal heal tasemel. Ma arvan, et kes otsib, see leiab Eesti kultuurimaastikul väga häid etendusi.

Millest tunned Eesti filmides puudust ning milles ollakse seal tugevad?

Mul on suur austus tänapäeva Eesti filmi vastu. Eestis tehakse häid filme minu arvates. Õnneks on saadud lahti eelmise kahe kümnendi võltspaatoslikkusest ja võltsdraamast. Võimalusel proovin kõik uuemad Eesti filmid ära vaadata. Viimane ehe elamus oli Nullpunkt, mille vaatamine peaks minu arvates olema kohustuslik keskkoolis. Samuti on nii Kertu kui ka Elavad pildid väga head filmid. Ega ka Mandariinid ilmaasjata pole Kuldse Gloobuse nominent.

Üldjuhul on meie filmi tugevusteks hea lavastus, sotsiaalrealistlikkus, head näitlejad. Puudust tunnen ma vahest helgusest, sest paljud Eesti filmid on sünged ja masendavad, nii nagu tegelikult on meie ajalugu. Eks meie film peegeldab meid.

Kui sulle antakse valida kas: kino, teater, kontsert, siis millisest neist sa ei suudaks mitte mingil juhul loobuda ja miks?

Raamatutest. :) Raamatu lugemiseks ei pea kodust välja minema ja neid saab endaga kogu aeg kaasas kanda ja nende kaudu saab elada mitmeid elusid ja reisida kohtadesse, mis eksisteerivad ainult fantaasiamaailmas. Raamatud harivad ja laiendavad silmaringi. 

Mida arvad sellest, et eestlased on Euroopas ühed agaraimad teatrikülastajad ning ühed väetimad kinokülastajad? Miks see nii on ning mida see sinu arvates näitab?

Minu teada on see statistika muutunud kõvasti peale seda, kui Tallinnas avati Solaris Kino. Kui nüüd Kosmos uuesti lahti läheb ja meil on ka oma IMAX kino, siis ma usun, et statistika muutub veelgi. Peale selle on Eestis juurde tulemas ka teisi uusi kinosaale, nii et konkurents läheb suuremaks ja see peaks ka piletihinna allapoole tooma.

Aga, see on tõsi, et teatris käiakse rohkem kui kinos ja minu arvates on siin väga lihtsad põhjused. Kino ja filmid saad sa tarbijana ka ilma kohale minemata kätte. Olgu siis läbi torrentite (piraatlus) või siis läbi Netflixi, streamingu saitide kaudu. Väga paljud filmide DVD rip’id on kättesaadavad juba siis, kui need kinos jooksevad. Need on kõik palju odavamad kui kinopilet. Kui maksta mõni euro kuus ja sa saad vaadata kõiki uuemaid filme, siis paljud valivad selle variandi, ma arvan. Teatrietendusi ja kontserte sa niimoodi vaadata ei saa, üritustest rääkimata.

Nii et minu arvates on kinoskäimise vähesus piletihinna ja filmide internetis kättesaadavuse lihtsuse taga. Mulle endale meeldib kinos käia!

Mis on sul 2015. aasta kõige oodatuim film, etendus, kontsert vm, mida tahad näha/kogeda ja miks?

Plaanis on kahel suurüritusel ära käia, aga need on seotud eelkõige raamatutega. Tahaks taaskülastada BookExpoAmerica't New York'is ja London Book Fair'i Inglismaal. Ja esmaskordselt tahaks minna Nasville'i, Tennessee'sse, samuti ühele kirjandusüritusele - UtopYA. Aga elame näeme, kas ja kui palju võimalusi tekib. Unistada ju võib, eks?!

Filmid:

The Little Prince (Väike Prints), sest Antoine de Saint-Exupery Väike Prints on minu arvates üks ilusamaid raamatuid, mis eales kirjutatud ja peale treileri vaatamist tundub, et ka aniamtsioon on väga hea.

Crimson Peak’i, sest seal mängib Charlie Hunnam, Blackhat, sest selle on teinud Mihcael Mann, The Avengers – Age of Ultron, sest mulle meeldivad Marvel’i filmid, Fifty Shades of Grey, sest mind huvitab, kuidas nad raamatu filmiks lahendavad.

Filmidega on mul nii, et nende vaatamist ma üldjuhul ei planeeri terve aasta ette, sest osad filmid, mis 2015 välja tulevad, on alles järeltootmises ja pole veel ka treilereid. Kindlasti vaatan ka portsu Euroopa ja Skandinaavia filme.

Teater:

Estonias tahan kindlasti näha balletti Uinuv kaunitar ja operetti Tsirkuseprintsess, sest ma ei ole neid Estonia esituses näinud, ooper Cardillac, sest seda ma pole üldse varem näinud. Kindlasti tahan vaatama minna Savoy balli ja balletti Tuhkatriinu.

Draamateatris tahakks vaatama minna Keskmängustrateegiat, sest tegemist on etendusega vendadest Kerestest, kindlasti ka Vennad Karmazovid ja Viimasel minutil.

Linnateatris tahaks näha Krabati, Surnud hinged, Meestest ja hiirtest. Linnateatris tahaks jõuda ka näitlejatega kohtumisele Kontakt. Neli aastaaega tahaks ka lõpuks ära näha.

Nukuteatris tahaks vaatama minna Goodbye, baby! Ja Canterville’i lossi vaimu.

Vanemuise etendustest tahaks näha Ooperifantoomi, ooperit Aida ja Nukitsameest ja Madisoni maakonna sillad.

Festivalid:

Kindlasti tahan järgmisel suvel osaleda järjekordsetel Saaremaa Ooperipäevadel, PÖFFil, Jazzkaarel ja paljudel teistel huvitavatel üritustel.

Lõpetuseks veel nii palju, et ega ma tõesti kõiki asju pikalt ette ei planeeri, nii et neid kohti, üritusi ja etendusi, mida tahaks 2015 aastal näha ja kogeda, on kindlasti veel. Kõiki ei jõua lihtsalt eraldi välja tuua ja väga palju selgub ju aasta jooksul.

Aitäh,Liis, küsimuste eest!

--------------------------------
Ingal on neli blogi, mida ta kirjutab ja millest kõige tuntum on ingliskeelne raamatublogi Me and Reading. Septembris alustas Inga koos Liisiga Harrastuskriitikud blogi, kus kajastatakse erinevaid meelelahutusvaldkondi. Inga teeb igapäevaselt tööd infotehnoloogia teenuste valdkonnas, kus tema põhiülesanneteks on inimeste, protsesside ja tulemuste juhtimine. Ta on elanud pikalt Kopenhaagenis, Taanis, kust sai oma hariduse ja ka esimesed pikaajalised juhtimiskogemused. Tagasitulekut Eestisse peab Inga oma elu üheks huvitavamaks seikluseks. Reisimine ja uudishimu on Ingale verega kaasa antud ja heast ja huvitavast seltskonnast ei loobu ta ka kunagi!

Inga leiab sotsiaalmeediast järgmistest kohtadest:

Facebook
Me and Reading raamatublogi 
Me and Reading Facebook
Harrastuskriitikud
Harrastuskriitikud Facebook
Twitter @IngaSilberg
Google+
Pinterest
Instagram @IngaSilberg
Goodreads