Raamat: Jaapani eri "Rohupadi" ja "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"

Tervitus!

Ja taas lugemiskogemusi.

Pealkiri: Rohupadi
Autor: Soseki Natsume
Kirjastus: Tallinna Ülikooli Kirjastus
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4.5/5

Raamat on lühike, tekst ning süžee ei ole keerulised, kuid lugesin seda oma nädal aega, kuskil paarkümmend-kolmkümmend lehekülge päevas. Teose läbimine võttis aega, sest seda käes hoides liikus aeg kuidagi mitu korda venivamalt. Süüvisin igasse sõnasse, lausesse ja paragraafi ning võimatu oli neid ületada kiirustades. Raamat sundis mind oma igapäeva kärmet tempot aeglustama ning surus lugedes isoleeritud kapslisse. Otsekui eralduksid maailmast, sest fookus oli täienisti loetaval ning, et seda täisväärtuslikult vastu võtta, oli vaja keskenduda ja lugeda teosammul. Pikaldast tarbimist soodustas nii süžee kui keelekasutus ja stiil. Loomulikult olid mõlemad väga poeetilised, esteetilised ja filosoofilised, kuid isegi kui mind tavapäraselt võib selline lähenemine häirida, siis vererõhu tõusmise asemel, alandas teos seda hoopis. Midagi oli loetavas hüpnootilist ja rahustavat, mis sellisel viisil, sellises doosis ja formaadis mulle suurepäraselt passis. 

Lugu jutustab enda vaatevinklist maalikunstnik pealinnast, kes on läinud eraldatud ja loodusrohkesse maale, et inspireerivat kunsti viljeleda. Imelikul kombel, mees ei loo teose jooksul ühtegi maali. Haikusid kirjutab ta mitmeid -- pidades luulet just kõrgeimaks kunstivormiks -- mis olid kõik üpris mõnusad ja köitvad. Süžees on otsekui kaks suunda. Üheks on mehe enda mõtisklused ja heietused kunsti olemuse üle. Teiseks on suhted maa elanike ja just ulualust pakkuva paiga perenaisega, kes, kujutage ette, on naine, kes oma mehe on maha jätnud. Salapärane naine. Mõistatuslik naine. Veider naine. Sündsusetu naine. Veetlev naine. Naine, kellest saab peategelase jaoks kinnisidee, kuid õnneks mitte sellisel hullumeelsel või ahistaval viisil. Naine on tema jaoks lihtsalt suur paradoks ja arusaamatu oma olekus ning käitumises. Ja lõpuni jäädakse viisakaks ja vaoshoituks, nagu jaapanlastele loomupärane. Mees jälgis naist, kes peaaegu, et oleks ideaalne muusa, kuid midagi hoidis mõlemat poolt tagasi. Kuni viimase paragraafini loos, mis minule, kui lugejale täienisti iseenesestmõistetav ei olnud, kuid mees sai vähemalt seda, mida otsis ja arvas, et ei eksisteeri. Üks intrigeerivamaid, kuid ka tagasihoidlikumaid, kuid ka emotsionaalsemaid, kuid ka kuivemaid lõppe, mida viimasel ajal kohanud olen. Üks väike ja tähtsusetu grimass võib tähendada nii paljut. Meeldejääv igatahes.

Peategelane emotsioone ei väärtustanud, mis kumas läbi ka kogu teoses endas. Kõik oli kuidagi malbe ja vaikne, rahulik ja tasakaalukas. Vaatamata keerulistele teemadele nagu ühe tegelase sõtta minek, ühe naise enesetapp, teise naise mahajäetud mees, ei muutunud ükski looliin ülevoolavalt tundeküllaseks või koledaks oma kurbuses või õnnetuses. Eriti ilus oli naise ja tema abikaasa stseen ning suhe. Midagi oli selle juures väga poeetilist, siirast ja sooja. Ja nukrat, loomulikult. Ümbritsetud maalilisest loodusest, mõjus teos suviselt sumedalt, liikudes laisalt mööda heinamaid (Jaapani puhul siis mööda rohelisi ja isoleeritud mägiseid radu ning ohtlikke käänakuid). Lugedes sisukirjeldust ja järelsõna, tundus, et peaksin märkama ka mingit müstilist ja seletamatut fooni, nagu toimuks mehe ümber midagi üleloomulikku ja unenäolikku. Midagi veidrat mina aga ei tuvastanud, sest oli ilmselge, et naine kas tahtlikult või tahtmatult õrritas natuke meest või siis tegelikult mingit manipuleerimist üldse ei olnudki. Naine oli nagu ta oli. Mees ehk kujutas seal eraldatud looduspaigas ette rohkemat, kui tegelikult aset leidis, ja tõlgendas asju enda perspektiivist. Äkki sai maalikunstnik lihtsalt värskeõhu mürgituse pärast konstantset õlivärvi aroomide sisse tõmbamist.

Teine suund süžees keskendus mehe sisemistele arutlustele, mõttelõngadele ning nägemusele kunstist. Mis on õige kunst ja mis mitte. Eriti armastas ta võrrelda läänemaailma loomingut Aasia omaga. Iseenesestmõistetavalt, on lääne oma alaväärsem kui Aasia. Tuum paistis olevat tõsiasjas, et tema hindas kui nt maal kujutab väärtusi, mitte emotsioone. Viimastele tähelepanu suunamine on madalam kunstivorm ja lihtsam. Väärtusi esitada aga kõrglooming. Mehe mõttearendus ei ole alati selge ja läbipaistev, seega, tundsin, et pean neid filosofeerimisi eriti aeglaselt lugema, et tabada pointi. Ivad ja loogika oli täitsa olemas, kuid kas ma ka nõustun, selles pigem kahtlen. Mingi hetk oli tunda natuke juba isiklikku vimma, kadedust või subjektiivset ebameeldivust lääne kunsti vastu, sest no ei saa ju kõik selle maailma tehtu olla alamklassist. Olgem ausad, need, kes midagi kategooriliselt ainult kritiseerivad, siis neil tihtipeale on kompleks sellega seoses. Siin tuli appi järelsõna ning autori kohta lugemine, sest tuli välja, et ta elas mingit aega Inglismaal, kus kannatas rassismi ja vaesuse all, ning ehk see aitas kujundada mehe vaadet läänemaailmale. Samas, ta õppis ja õpetas inglise kirjandust. Ei ole asjad paremad ei Jaapanis kui Inglismaal. Igal pool on omad mured. Mõnele sobib üks keskkond rohkem, teisele teine. Naeruvääristada ja laita üht ning ülistada teist on lapsik. Teiselt küljelt, kas äkki hoopis oli selle pideva võrdlemise ja snoobiliku suhtumise taga autori sotsiaalkriitika, paroodia või ironiseerimine. Et kuidas kunsti eliit suhtub sellesse, et mis on väärt ja mis mitte. Võib-olla oligi eesmärk seda silmakirjalikkust ja peenutsemist esile tuua. Peategelane on ju ikkagi maaler, kes ühtegi teost alusele kogu raamatu vältel ei loo. Ta kippus üldse süžee keskel ennast otsekui meelega isoleerivat inimestest ja suhetest. Olles füüsiliselt kohal, aga samal ajal, vaimselt mitte. Mees ei suutnud ümbruskonnast end inspireerida lasta, rääkides koguaeg kõrgkunstist, kuid olles suutmatu kellegagi täisväärtuslikku kontakti loomast. Miks ta üldse kunstnik oli?

Kummalisel kombel võis leida raamatust, lisaks, humoorikaid seiku. Ülejäänud loo mahedat atmosfääri lõikas jutt peerude lugemisest. Olin hetkel kimbatuses, et kas loen ikka sama teost, kus seesama snoobist mees vahutab mitmeid paragraafe, kuidas ta ei taha Tokyos olla, sest seal loetakse peerusid. Ilmselgelt, mõtles ta seda, et sind jälgitakse, privaatsus on võimatu, teisitimõtlejad ning kunstiinimesed on vast tungivama pilgu alla, sa ei saa olla vaba ja sina ise. Peer võis olla metafoorina nt arvamustele ja ideoloogiatel, kuid mis teemale täpsemalt, jäi selgusetuks. Ma ei ole niiväga kursis Jaapaniga tol perioodil, kuid kas siin võis olla seotus mingite ühiskonnakihtide rahulolematusega ja sellepärast on  vajalik n-ö peerude lugemine, et rahvast kontrolli all hoida valitsuse poolt? Tundus, et selle, vist ainukese loos, kraad kõrgema emotsiooniga mõttejagamise juures oli tegu millegi sügavamaga, mida ma ei oska lahti tõlgendada. Äkki sümboliseeris peer midagi laiahaardelisemat, nt modernset elulaadi ja selle tühjust? Kas võis see esindada kriitikat mehe, tema kunsti ja põhimõtete suunas? Koomiline ja kulmu kergitama panev oli see teema peategelase poolt aga kohe kindlasti.

Kokkuvõttes, üllatas mind see raamat ja eriti tõsiasi, et see minuga sellisel tasemel resoneerus. Ma ei ole tavaliselt taolise loomingu austaja, kus midagi väga ei toimu, mis on pikaldane ning kus liialt palju targutamist (ehk filosofeerimist). Midagi aga siinkohal kõnetas, midagi, mis jääb meelde ning mida võiks isegi kunagi uuesti lugeda. Tabamaks, et kas minu arvamus loetust püsib või näen midagi, mida esimesel korral ei märganud. Tõeline klassika, mis eriti Jaapani austajatele kohustuslik kirjandus. Kiitus ka Maret Nukkele (minu kunagine jaapani keele õpetaja) ja eriti tema heldele viidete seletamise nimekirjale ja miniesseele raamatu lõpus.

-------------------------------

Pealkiri: Lõuna pool piiri, lääne pool päikest
Autor: Haruki Murakami
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Olen üpris hämmingus. Kas see ongi väidetava suurmeistri looming? Tegu on mu esimese kokkupuutega Murakamiga ning kogemus jättis mind õlgu kehitama. Kuidagi kahtlaselt kesine oli kogu kupatus. Ehk on asi maitses, kuid mulle jäi täiesti arusaamatuks autori võlu, vähemalt konkreetse raamatu kontekstis. Ei väida, muidugi, et teos oleks kehv, seda kindlast mitte, kuid ta jäi niivõrd harju keskmiseks, et ei oskagi nagu seisukohta võtta. Kogu teose peale kuskil poole jagu leidus aspekte, mis mulle täitsa peale läksid ja köitsid. Teine pool aga käis närvidele ja mõjus lapsikult. Kokku moodustus selline keskmine romaan, mis ei hiilanud, kuid aga ka ei kukkunud läbi. Selline emotsioon ei ole midagi ebatavalist, kuid ootaks sellist reaktsiooni pigem mõnelt vähem tunnustatud ja juubeldatud autorilt. Ma kindlasti plaanin võtta kätte "Norra metsa" ning ehk ka mehe teised romaanid (mis on mul kõik koduriiulil juba ootamas -- "Tantsi, tantsi, tantsi" ja "Komptuuri tapmine"). Eesmärgiga, et adekvaatselt võrdlusmomenti kasutusele võttes aru saada, kas tegu oli lihtsalt ühekordse möödapanekuga, valides nadima mehe teoste hulgast, või mina ja Murakami stiil ei klapigi omavahel. Mis on ka okei.

Kõigepealt sellest poolest, mis minu poolehoidu ei leidnud. Vaene Hajime (nõretav sarkasm), tal oli nii jube raske elu, et lausa top kümnesse maailma ajaloo seas mahuks. Kujutage ette, ta oli ainuke laps. Košmaarselt ehmatav, onju? Kuidas keegi üldse nii traagilise kaardi võis elus tõmmata? Aga tõsiselt, jäi täiesti segaseks, et mis värk selle ainukese lapse teemaga oli. Mees ei olnud grammigi sümpaatne, otse vastupidi. Selline tüüpiline madala enesehinnanguga vend, kes arvab, et on eriline aga tegelikult ei ole. Küll ta kuulas jazzi ja alati rääkis naiste puhul kellega tal suhe oli, et kuidas nad ei ole ilusad ja ta on niivõrd kõva vend, et vot talle ei lähe korda, et nad ei ole ilusad ja tähtis on keemia. Seda oli tal alati aga, väidetavalt, mitte kenade naistega, mis tekitas küsimust, et äkki ilusad lihtsalt ei tahtnud teda. Oma madala ja kõrge ego konfliktiga seoses tundus talle, et tema hea elu ei ole ikkagi hea ja jätaks äkki mingi suvalise lapsepõlve sõbranna pärast (kes oli ka üksik laps -- see tähendas vist, et nende suhte oli saatuse poolt määratud!!!) oma naise ja lapsed julmalt maha. Ma ei suutnud temaga kontakti luua, ma ei suutnud temast hoolida, ma ei suutnud näha temas midagi, mis sunniks mind kulutama aega, et mehe haledatest hädadest lugeda. Ta oli igav, läbinähtav ja sama sügav kui porilomp. Esimesed oma sada lehte raamatust, kuni selle hetkeni kui peategelase ellu tuleb tagasi tema kunagine koolikaaslane, tekkis mul tahtmine tüdimusest ja ükskõiksusest teos pooleli jätta. Pool loost oli lihtsalt mingi enesekeskne hala, millest läbi sumbata oli vaevarikas. Lugesin nagu vaevatud tigu seda osa oma paar nädalat. 

Kuna mul on kiiks, et raamatut pooleli ei jäta, sest kunagi ei tea, äkki läheb paremaks. Ja läkski. Siin tulebki mängu osa loost, mis mind haaras. Eelnev aeglane ja veniv tempo asendus särtsakama vastu, kus reaalselt hakkas midagi ka toimuma. Biograafilisest loost sai narratiivne. Ilmus välja Shimamoto. Hajime kentsakas kinnisidee oma kunagise koolikaaslase suunas jättis kukalt kratsima. Kas mees oli lihtsalt mingi veidrik, sest teksti põhjal küll ei veendud mind, et tüdruk midagi erakordset on, et sellist obsessiooni põhjustada. Äkki tõmbas Hajimed n-ö haavatavate naiste poole alateadlikult? Shimamoto jalg ei olnud tavapärane ning hiljem selgub ka, et kõigil naistel kellega mehel suhe, kannatasid mingi kraadini kas vaimsete või füüsiliste probleemide all. Täiskasvanud Shimamoto oli ootamatult salapärane, mõistatuslik ning täielik fenomen. Ta paelus mind väga. Mind ei häirinud tema müstilisus või Hajime peaaegu, et ära kasutamine, sest oli ilmselge, et naine oli vaimse tervisega kimpus, traumeeritud ning mentaalselt ja juba füüsiliselt haige. Arvestades seda, ei saagi tegelikult tema käitumist väga arusaamatuks või ebastandardseks pidada. Tegu oli naisega, kes vajas kedagigi enda kõrvale, kuid keeldus andmast vastu ja ennast sidumast. Mis oli igati loogiline arvestades tema seisukorda. Ta ei olnud selleks üldse võimelinegi. Shimamoto tulek andis loole võimaluse olla kaasahaarav, tundeküllan, ängistav ja inimlik. Sümpaatne isegi. 

Lugu analüüsides, jäi mulje, et nad kahekesi olid tegelikult üpris sarnased. Huvitaval kombel, kas ma oleks Hajime vastu nii kriitiline ja Shimamoto vastu nii poolehoidlik ka siis kui nende kohad oleks vahetuses? Mulle tundus, et naise elus võis olla paralleele mehe eluga, kuigi me nägime vaid väga limiteeritud ja kidakeelset poolt viimasest (v.a. siis üks eriti tõsine sündmus). Tundus, et ka Haijme oli tegelikult depressioonis või läbipõlenud ning vaimse tervisega kimpus. Ja olgem ausad, inimesed ongi egoistid, elu ei ole ilus ning mõnikord rahulolematu olla oma n-ö hea eluga on normaalne. Ei ole midagi ebatavalist, et ollakse hoolimatud ja enda huvide nimel väljas ning valmis enda vajadusi prioritiseerides teistele haiget tegema. Selles mõttes oli tegu kuidagi väga realistliku looga, mis tõi välja inimhinge autentse osa, ilma ilustamata ja laitmata. Ma võin küll mehe kallal võtta, kuid kipun arvama, et Hajimesid on meie keskel oi kui palju. Võib-olla ma aga näen juba asju mida ei eksisteeri ja annan loole kihte, mida ei olnud. Vaatamata kõigile, ma ei suutnud raamatuga ühte keelt leida, ta ei võlunud mind, ta ei mõjunud eriliselt, ta tundus ennastimetlev ja kauge. Veider on ka see, et ma ei saaks öelda, et proosa kuidagi võrratu oleks olnud või teos eriti meisterlikult kirjutatud. Ta oli okei. Sellise kuidagi uimase ja uduse maiguga. Aga, nagu öeldud, plaanin autorile veel võimalusi anda. Midagi seal ju peab olema kui selline haip on üleval!?

Raamat: Emotsioonide eri "Taeva tütred" ja "Sinised toonid"

Tervitus!

Taas paar raamatu ülevaadet. 

Pealkiri: Sinised toonid
Autor: Anne Cathrine Bomann
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ei saa öelda, et süžee kondikava ja raamatu tehniline pool midagi erakordset oleksid olnud. Peatükid jaotuvad nelja tegelase vaatevinkli vahel ning liiguvad, lisaks, vaheldumisi minevikku ja olevikku. Nad on suhteliselt lühikesed, paar-neli-viis lehekülge pikad ja, tänu sellele, mööduvad kärmelt ning sujuvalt. Loos leidub natuke liiga mugavaid kokkusattumisi ning teatud lahendused, tegelaste käitumine ja nendevahelised suhted on ülemäära lihtsakoelised. Kuid need ei ole põhjused, mis takistaks raamatus käsitletavaid vastuolulisi ning intrigeerivaid teemasid endasse sisse haarata ja sügavalt kaasa mõelda. Teos hiilgabki selle poolest, et ta hõlmab filosoofilisi, meditsiinilisi, eetilisi, psühholoogilisi, bioloogilisi, jne valdkondi, kus lõpuks jõuadki seisukohani, et mitte miski ei ole must ja valge. Mis hea ühele, ei sobi teisele. Kõigil on oma kogemused ja arvamused ning igal ühel on põhjus, miks nad mõtlevad ja käituvad just nii nagu juhtub. Kas ühe tegevus on õigem kui teise? Kas laiem heaolu kaalub üle üksikindiviidi vajadused? Paljuski oleneb vastus konkreetsest isikust ja tema nägemusest. 

Loo fookuses on ravim Callocain, mida arendab Taani ravimifirma, et aidata pikaajalise leinareaktsiooni puhul. Seda peetakse psüühiliseks häireks ja see on diagnoos. Üks tegelastest, Anna, ei mõista, miks midagi inimlikku, nagu leina, peaks ravima kemikaalidega. Shadi aga arvab, et mõnikord ei saada ise hakkama ja on vaba lisaabi. Rohu arendaja, Elisabeth, on kaotanud väikese poja ning tema tegevust ajendab puhtalt see traagiline läbielamine. Uuringumeeskonna liiga, Thorsten, kes on ühtlasi Anna ja Shadi professorist juhendaja, märkab aga testimisel midagi veidrat üksikute osalejate käitumises. Kõigil neil tegelastel on oma pagas kanda ning kurvad/rasked olukorrad läbi seedida, kuid moraalifaktor erineb. Süžee heidab karakteritele kui lugejatele ette mitmeid eri küsimuste vastanduvaid lähenemisi. Nt millal kaalub üle ravimi kõrvalmõju kasu -- ühel inimesel muudab elu tunduvalt halvemaks, kuid nt sajal märgatavalt paremaks. Millal on asi seda väärt ja tasakaal paigas? Või tuleb siin hüpoteetilises küsimuse vastustes mängu kogemus ja empaatia. Mis on huvitav, sest just EQ ja empaatia oligi vaidluse võtmeteema. Jõulist rolli mängib ka farmaatsiatööstus ning nende vajadus, et inimesed oleksid haiged, mitte terved. Mis on ju paradoksaalne arvestades, et nende eesmärk on justkui ravimite tootmine. Kõige enam ehmatas ja, samas, ei ehmatanud mind kulminatsioon ja tõsiasi, et isegi kui tõde tuli päevavalgele, siis kaalus selle üle äri ning inimeste isekad vajadused. Või kas need on ikka isekad? Järgmine dilemma. 

Ülikoolide ja teaduse rolli ei suhtunud lugu selgejooneliselt, et mis õige ja mis vale. Nt teaduse ja rahastuse valupunkt. Ülikoolidel ei ole raha ja, pärast suurte rahalaevade sissesõitmist, kas nad on ilmtingimata alati oma uuringutulemustes objektiivsed? Öeldakse naljatlemisi, et on olemas tõde, vale ja statistika. Või kas tõesti oli Thorsten tormi veeklaasis tegija ning nägi vaime seal, kus neid ei olnud. Pigem tundus, et tema oli n-ö moraalse ja objektiivse teaduri kingades ning teised pigem vaatasid, et kuidas üldse saaks tööd teha, sest raha on vaja ja pole mõtet klientidega tülli minna mingi mõttetu detaili pärast. Kas detailid saavad olla mõttetud? Kas mitte sobivad avastused ja seosed tuleb vaiba alla lükata või lihtsalt ignoreerida? Võib-olla tõesti -- vähemalt nii arvasid pea kõik mehe uuringukaaslased. Veel üks dilemma. Kas parem ei ole kõik probleemid protsessi käigus asjalik läbi hekseldada enne, isegi kui on tagasilööke, selle asemel, et lõpp-produkt läbi kukuks ja kaotaks üldsuse silmis usalduse. Viimane võib olla hävitava löögi andja. Jah, ühe ravimi turule toomine võib võtta üle kümne aasta ja on tohutult kulukas, kuid andmete võltsimine ja varjamine ei lõppe kunagi hästi. Ja, loomulikult, tekitab diskussiooni ka leina enda teema. Kas ta on häire, haigus ja midagi mida tuleb ravida? Kus läheb piir? Kas n-ö enesetunde parendamiseks ollakse valmis osa endast kaotama ja muutuma -- loobuma tunnetest ja armastusest? Millal võiks ise hakkama saada loomuliku emotsionaalse arengu käigus ning millal on hädavajalik väline tuge? Kas seda on üldse vaja? Mõtteainet hulgi.

Peab tunnistama, et raamat meeldis mulle rohkem kui eeldasin. Mitte, et lugu oleks originaalne või tegelased jubedalt sümpaatsed või lahedad. Kuigi neiski olid oma võlud ja valud. Teos lihtsalt pani mõtlema, endaga vaidlema, nägema eri perspektiive, tunnistama, et mingis aspektis arvan ühtemoodi, teises, aga mitte just perfektselt ennastsalgavalt moraalselt. Raamat sundis mind endale otsa vaatama ja pani juurdlema, et huvitav, kuidas ma ise oleks käitunud, kui oleksid tegelastega eri situatsioonides koha vahetanud. Loomulikult, lahkas teos tõsiasja, et teaduski ei ole alati sõltumatu ja objektiivne, sest kohe kui tuleb mängu inimfaktor ja meie vajadused, soovid, huvid ja ihad, siis on selge pilk udune ning kerge on näha seda, mida tahad näha, mitte seda, mida andmed ütlevad. Aga, kui sul on valus, piinavalt valus, siis kas sulle üldse läheb korda mida teised arvavad, sest kogu energia on suunatud valu peatamisse? Huvitaval kombel oli Elisabethi mingi kraadini isegi võimalik mõista, talle kaasa tunda. Ja see on üks mu lemmik leide loos. Nimelt empaatia, selle tähtsus ja vajalikkus, isegi kui see teeb haiget. Empaatia oli osa süžeest, osa ülestest teemadest ja midagi mis seletab vist lahti paljutki, mis raamatus aset leiab ja ei leia. Põnev!

-----------------------------------------

Pealkiri: Taeva tütred
Autor: Piret Jaaks
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

See raamat on igal pool tohutut kiitust ja kajastamist saanud ning kiidulaulul on, õnneks, alust. Tegu on looga, mis paneb uskuma kurjusesse, kuid ka headusesse ning pakub lootust ja usku. Ning tõdemist, et meie seas on imelisi inimesi, kes teevad otsekui ilmvõimatutena näivaid tegusid, kus kõik on nende vastu, kõik võib valesti minna ja kaalul ei ole ainult isiku enda elu, vaid ka suure hulga teiste. See on ootamatult positiivse noodiga teos, mis jätab pärast lõpetamist meelele helge maitse. Vaatamata äärmiselt raskesti seeditavale ning traagilisele taustaloole. Olen teadlik armeenlaste genotsiidist. Olen näinud filme ja lugenud lisaks. Teema ei olnud uus ega, sellest tulenevalt, ülemäära šokeeriv. Kiidan autorit aga delikaatse ja diskreetse lähenemise eest kõigele verisele, õudsele ning võikale. Pelgasin, et pean hakkama lugema detailsetest piinamistest, tapmistest ja inimeste kannatustest lihtsalt sellepärast, et kontekst oleks autentne ja võtaks jalge alt õõnsaks. Traagikat saab edasi anda aga ka sedasi, et ei laskuta odava pahviks löömise lõksu. Oli ilmselge, et olukord on kohutav, ebainimlik, jõle, košmaarne ja kõike ekstreemset, kuid seda ei saa muuta, ning tahaks pigem lugeda sellest ühest lillest kasvamas keset kõrbe. Ei tasu, muidugi, siiski eeldada, et romaanis ei leidu ühtegi ahastama panevat hetke. Neid on omajagu, kuid nad ei võta täitsa hinge alt külmaks just selle lootuse fookuse pärast.

On täitsa hämmastav, et selline naine, nagu Anna Hedwig Büll, eksisteeris ja on tihedalt seotud just Eestiga. Mäletama kipume neid, kes midagi jubedat korda saadavad, kuid sellise kartmatu heategija laiema üldsuse unustuste hõlma vajumine on kurb. Noh, vähemalt on viga parandatud. Kui ei teaks, et selline isik on päriselt olemas olnud, selliste uskumatute ettevõtmistega hakkama saanud ja hullema üle elanud, siis ei peaks tegelase iseloomu ja käitumist usutavaks. Jumal ja usk on misjonäride veendumuste aluseks, okei, kuid ikkagi, olid tingimused orbudekodus ju katastroofilised. Peategelase kaasmisjonär, tasakaaluks, pakkus inimlikumat vaatevinklit. Sellist ehedat ja kahe jalaga maa peal olevat. Ta vist isegi meeldis mulle selle lihtsamalt kontakti loomise pärast enam kui Hedwig. Viimane oli lihtsalt kohati liialt pühakulik, sihikindel, julge, tasakaalukas ja perfektne. Oli hetki kus ta ei tundunud nagu päris inimene. Aspekte, mis natuke ebausutavuse tõttu nina krimpsutama panid, leidus veelgi. Nt no ei veendud mind, et kolmenumbriline arv naisi ja lapsi põgeneb nii, et keegi ei märka, ning just sõjaväelased ei pane tähele. Samuti, kuidas ikkagi mahtusid nad kõik tööliste juurde varjule nii, et keegi vaenlastest ei mõistnud, et äkitselt on suur mass olemasoleva hulgaga liitunud. Arusaamatust tekitas ka plaan tagasi linna pöörduda. 

Teos on ülesehitatud peatükkidena, mis liiguvad mineviku ja tuleviku vahel. Pikalt saab orbudekodus toimunuga vahelduseks tutvutud peategelase rännakuga Haapsalu baltisaksa perekonnast, tutvumaks oma inspireeriva usulise õpetajaga, minemas misjonärikooli ning jõudes lõpuks Marashi linna. Detailselt süüvitakse naise usutugevusele ja veendumustele Jumalaga. Peab tunnistama, et kuigi igati adekvaatne antud kontekstis, oli Jumala teema minu jaoks peaaegu, et üledoosi tekitav. See ei ole raamat, mida tavapäraselt kätte võtaksin ja üks põhjus on religiooni üleküllus. Samas, just põnev oli see salapärane taustaliin Anna õpetaja ning vandenõuliku sigimise sagimisega kirikute ja usujuhtide vahel. Oleksin hea meelega sellest rohkemgi lugenud, sest see oli nii köitvalt ja müstiliselt põhiliini taha varjudesse sisse vupsatud. Üllatavalt ehe ja piisavalt detailne oli, lisaks, peategelase suhe erinevate lastega orbudekodus. Välja joonistusid mitmed lapsed, kes mingil moel narratiivselt teatud rolli mängisid. Kuna Anna on nii kõikehõlmav, raamatus kajastatakse paljut ning naise ajalugu on tihe, siis on mul väga hea meel, et lugu ei jäänud ainult peategelase ühemeheetenduseks. Natuke võiks norida psühholoogilise aspekti juures, sest on keeruline tõsiselt võtta tõsiasja, et üldiselt olid lapsed, kes pidid olema traumeeritud ja kelle elud olid ohus, niivõrd vaoshoitud, korralikud ja mõistlikud kõigis olukordades.

Teos on kirjutatud sujuvas kirjas, on lobedalt loetav, lihtsakoeline, kuid samas ka sügav ja liigutavas keeles. Meeldiv on tõdeda, et tekst ei kaldu ülemäära modernsusesse vaid jätab ajastutruu mulje, andes realistlikult edasi neid keerulisi aastaid I maailasõja ümber. Tegu oli üpris lühikese ja kiirelt käes lendava raamatuga, arvestades teemat ja selle kompleksust. Samas, ei saa otseselt öelda, et midagi jäi napiks või pealiskaudseks. Süžee poolelt kõik toimis, kuigi ehk oleksin eelistanud enam fookust orbudekodu tegevustele, sest seal toimuv oli lihtsalt niivõrd sisutihkem ja kaasahaaravam, kui naise noorusaastatele, mis kohati natuke venivalt ja pidurdavalt toimisid. Lõppkokkuvõttes on siiski tegu emotsionaalse ja paeluva kirjateosega, mis käsitleb teemat, mille kohta Eestis eriti midagi ei kuule, ja seostab selle vaevatult meie kodumaaga. Vahva oli lugeda lõpus epiloogilaadset osa tulevikus, kus Eestil natuke tähtsam roll. Kindlasti tasub raamatule võimalus anda, isegi kui, nagu minu puhul, ei tundu, et see just tavapärane lektüüritüüp oleks. 

Teater: "Midagi tõelist" ja "Liblikapüüdja"

Tervitus!

Seekord teatrilava põnevikke.

Pealkiri: Liblikapüüdja

Teater: Kellerteater
Lavastaja: Kersti Heinloo (Eesti Draamateater)
Näitlejad: Maris Nõlvak (Tallinna Linnateater), Sander Roosimägi
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 08.04.2023
Millal nähtud: 12.05.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Kahtlemata on tegu ühe ängistavamalt frustreeriva näidendiga mida ammu nähtud. Põgenemist ei ole, kuid äkki ikka on? Inimlik mõistus on ammu läinud, kuid äkki ikka tuleb tagasi? Traagiline lõpp on ilmselge, kuid äkki ikka ei ole? Ei tasu ennast siiski, nagu peategelane, Miranda, kuidagi lootuse lõksu heita või illusioonidesse uputada, nagu teine tegelane, Frederick. Kumbi ei saa seda mida nad ihkavad, sest mõlemad soovivad seda, mida teine vastupidisena tahab. Ei saa hingerahu ka vaataja. Välja arvatud siis tõdemuse, et kõige ohtlikum ja hukutavam on vajadus, et keegi teine end sinu soovidest lähtuvalt muudaks. Stockholmi sündroom siin etenduses ei võidutse. Domineerivaks jääb egoistlikkus, eneserahuldus ja kurjus. Alati on uus ohver nurga taga ootamas. Mees oli liblikapüüdja, naine oli liblikas. Putukate kollektsioneerimine ja nende surnult nõela otsas oleku imetlemine peegeldas ka süžees olevat suhet. Frederick, üllatus-üllatus, ei otsinud midagi seksuaalset või füüsilist, otse vastupidi, ta tahtis Mirandat omada ja imetleda. Soovides, et too meest vastu imetleks ja ehk armastakski. Kuigi selle tüki raames ükskõik mis eesmärgil sõna "armastus" kasutamine oleks äärmiselt kentsakas ja kohatu. Mitte miski ei suutnud selle sõna definitsiooni tsipakegi täita. Vaatajana tunned vastikust, Miranda tundis vastikust, isegi mees tundis mingi hetk vastikust. Näidend oli väärt, kuid vastik. Tunda sai ka lõksus olekut, nii publikus istudes, naise perspektiivist, kuid isegi Frederick tundus kohati, et on oma väärastunud ja haiglase mõttemaailma lõksus. Kuigi, seda kõntsa ei vabanda vist mitte miski, mitte kunagi.

Loo sisu oli iseenesest rahuliku tempoga ja otseselt nagu midagi meeletut ei toimunudki. Tegevus paigutub pea täienisti Miranda klaustrofoobsesse n-ö vangiruumi, kus tema piinaja teda kottimas käib ja kus vahepeal lihtsalt trööstitult eksisteerivat naist saab jälgida. Vaatamata suhteliselt üksluisele keskkonnale, on pinge konstantselt õhus ja seda võiks noaga lõigata. Isegi vaatajana on keha koguaeg valmis ja ootab, et midagi kohe-kohe juhtub. Ebameeldiv, ebaturvaline ja ebastabiilne atmosfäär kattis kogu ruumi, kogu etenduse vältel. See pimedas saalis helendav värviring n-ö puuri ümber ja kärtsalt neoonsed vahepalad toimisid ekstra häirivalt, kuid üldist olustikku veelgi võimestavalt. Terve kompott võib väsitavalt ning rahutuks tegevalt mõjuda, mis on ühtlasi autentse ja meisterliku esituse tulem. Teisalt, paneb selline õhkkond soovima, et tükk lõppeks võimalikult kärmelt. Tavapäraselt ei tähenda ju see midagi positiivset, kui loodad, et etendus kiiresti otsa saaks. Rohkem aga tõesti ei suuda ega taha enam sisse haarata seda kahe tegelase võitlust võimu pärast. Naine, et ellu jääda, mees, et oma tahtmist saada. Kord domineerib üks, siis jälle teine. Siiski, Fredericku vastu ei saanud võita, tema loogikat ja psühholoogiat ei olnud võimalik üle kavaldada. Ükskõik mida Miranda teeb, pööratakse kõik naise vastu. Tegelaste suhe reflekteerib mõneti nt vaimselt vägivaldset paari, kus üks osapool on manipulaator, nartsissist, võimumängija, ja mida kõike veel, ning ohvrit pannakse uskuma, et must on valge ja valge on must. Kannatanu on kõiges ise süüdi, mis temaga juhtub või kujutab asju ette, ja kurjategija on hoopis see, keda ohver sunnib vägivaldselt käituma. Tegu on äärmiselt raskesti seedivata looga, kus rõhuv tunne ei anna hetkekski järele.

Näitlejad olid hiilgavad. Iseäranis Sander Roosimägi, kes esmapilgul täitsa külmaks jättis. Ta nägi aga üllatavalt autentne Frederickuna välja oma mittemidagiütleva välimuse, kehakeele, hääle ja olekuga. Nagu hunt lambanahas. Kuid selle karakteri sees oli saatan ning näitleja tõi selle vastandlikkuse välise ja sisemise vahel rõvedalt kõhedust tekitavalt välja. Maris Nõlvak tundus teatud hetkedel natuke liiga malbe ja haldjalik, mis tekitas millegipärast tunde, et ta ei ole päris see tüüp, keda Fredericku laadne jätis märgata ja ihata võiks. Naise emotsionaalsed ponnistused ja ahastusest pakatav kehakeel, meeleheitlikud otsused ning pilk olid võimsad. Vaatamata kõvale näitlejatööle, siis subjektiivselt, on tegu jubeda tükiga, mida ei soovita mitte kellelegi vaadata. Võib isegi eeldada, et neil, kes on vägivaldse suhte või manipulatsiooni alla kannatanud võivad siin leida äratundmist ja traumareaktsiooni kogeda. Aga objektiivselt öeldes, on tegu vaimustava lavastusega, mida peab lihtsalt nägema ainuüksi sellepärast, et enam teravamalt tajuda, märgata, hoolida, vältida, tunnistada ja valida olla vaba inimene ning kohelda teisi kui vabasid inimesi. Ja tõdeda, et maailmas on olemas ikka tõelist kõntsa, kelle jaoks on alati ohvreid ning kes arvatavasti kunagi ei saa oma karistust. Loodetavasti ei too tükk kõigis esile lootusetust, vaid pigem trotsi, et järjekindlamalt sellist lämmatavat kuritahtlikkust ümberringi summutada. Tülgastav ja vägev etendus!

---------------------------------------

Pealkiri: Midagi tõelist

Teater: Kellerteater
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Andres Roosileht, Toomas Täht
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 25.05.2022
Millal nähtud: 30.09.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ole ettevaatlik sellega, mida internetist otsima lähed, sest suure tõenäosusega sa just seda leiadki! Ole ettevaatlik sellega, mida internetti pakkuma lähed, sest suure tõenäosusega saad seda isegi! Või saad hoopis risti vastupidi sellele, mida heauskselt või halbade kavatsustega torkima läksid. Moraale lool on mitmeid, kuid vaatamata õngitsemisskeemidele ja lokkavale petmisele ning pettumustele, on digimaailm siiski parim variant neile, kes otsivad ja kes pakuvad. Kasvõi seda kõige elementaarsemat nagu lähedus ning kontakt. Seda kõige jälgimat nagu ärakasutamine ja raha. Ei saa öelda, et tüki süžee kuidagi unikaalne või ennenägematu oleks olnud. Mõeldes interneti tumedale poolele, on kogu olukord nagu üks rutiinne tööpäev. Liigasuvõtjad, üksildased mehed, noored tüdrukud, perverdid ja seda kõike ühes virtuaalses ruumis koos. Ehk masendavaim tõdemus näidendi juures olegi see kui tavaline nähtu tundus, kui võigas ja traagiline, kuid, midagi, millega on aju kuidagi harjunud. See on ehk ka lavastuse tuntavaim miinus: ta ei üllata ega paku süžeeliselt midagi ennenägematut. Oma Murphy seaduseliku lähenemisega, et kõik, mis võib valesti minna, seda ka teeb, eskaleerub tegelaste jaoks lumepallina kokku olukorra kõige hullem stsenaarium. Finaaliks kahe mehe isekate otsuste traagiline kulminatsioon. Kuid isegi see ei pane üllatusest ahhetama. Meedia, uudised, filmid, seriaalid, kirjandus, arvutimängud, päris elu on, tundub, et ammu juba järgmistel tasemel.

Lavastuse ülesehitus on sirgjooneline ja otsekohene, nii sisult kui füüsiliselt. Kaks meest, Leo ja Karl, isutav nägudega publiku poole, paiknedes nendega ja omavahel nagu ühes ruumis. See sümboliseerib suurepäraselt internetiavarusi, kus mõnikord näib, et vähemalt mõtetes ja vaimselt oledki võõrastega ühes kohas, ainult kehad asuvad maailma eri otsades. Vaatamata suhteliselt staatilisele lavale, pakuti taustale projitseeritud visuaalidega ning kahe näitleja elava ja autentse esitusega piisavalt dünaamikat, et tähelepanu ei fokuseeruks üheülbalisele kujundusele ja liikumisele. Kui süžee alguses natuke venib, eesmärgiga asetada malendid õigetesse positsioonidesse ja pakkudes võimalust kahe mehe motivatsioonidest enam sotti saada, kaldub üks hetk rambivalgusesse just pinge ja selle hoogne ning dramaatiline kruvimine. Viimane veerand oli jooks ajaga ning tulemus oli närve kõditavalt lahtine -- kas maailmas on veel lootusekübe või mitte? Tulemus võis langeda kummalegi poole, kuni selle hetkeni kui juhtus nii nagu oleks pidanud eeldama juba alguses. Mõneti tüüpiline, mõneti ootamatu. Valik jättis natuke julge meki, kuid, arvestades kogu sünget konteksti, oleks ehk julgemgi olnud kui oldaks tehtud hoopis teine valik. Kas õpitakse ainult traagikast? Ju siis. Õnneks mängisid näitlejad selle vastakaid emotsioone tekitava stsenaariumi soliidselt välja ning, vaatamata kõigele, ei jätnud meeste ilmed, toon või kehakeel ala- või ülepingutatud muljet. Huvitaval kombel olid mõlemad oma olemustelt ja välimustelt päris ehedad kahe eri saatusega mehe rollides. Otsekui eri dimensioonides eksisteerivad, kuid ootamatult sarnased, väsinud, katkised ja halbu olukordi veel halvemate otsustega lappivad.

Üks köitvamaid aspekte lavastuses oli selle psühholoogiline aspekt. Eriti vaimne tervis, kuidas see teema just meestel on tabu ja, mis enda heaoluga, nii indiviidi kui ühiskonna tasandil, mitte tegelemine kaasa toob. Miks minnakse internetti otsima kas süütut ärakuulajat või kedagi keda ära kasutada? Milline moraalikompass võib olla ühel just vanglast vabanenud isikul? Mida oodata meestelt kel puuduvad tugevad sotsiaalsed sidemed, kel väärtused on viltusena arenenud ja kel on ebastandardsed arusaamad elust ning õnnest? Kas kõntsa tagaajamine kõntslike meetoditega teeb sind ka kõntsaks? Ridade vahelt võib ära märkida mitmeid liine ja teemasid, mis kõik lavale valla heidetud. Nad ei olnud esiplaanil, kuid kui natuke teravamalt silmata või vaatenurka muuta, võis välja kaevata hulgi kaasaegse eluolu sotsiaalkriitikat ning süvaprobleeme. Kõik need algmured ja tegemata jätmised päädisid olukorraga, mis publiku ees lahti rullus. Tükki ennast võib vaadelda kui dokumentaali, kui õppematerjali, kui reality showd, kui hoiatavat moraalilugu, kui draamat, põnevikku, krimkat, tragöödiat, ja miks mitte, kui komöödiat. Kui hoiatavat lugu, et interneti avarused on ammu juba eest ära jooksnud tulevikku, väga tumedasse tulevikku, ning küberdominantsiga me enam võidelda ei saa. Seda ei ole võimalik ohjeldada. Mida on realistlik teha on tegeleda päris inimestega, sotsiaalsete probleemidega päris maailmas ning mitte jätta isoleeritud, vaimse tervisega mülkas, eluheidikud ja ühiskonna poolt unarusse jäätud isikud omapäi. Digimaailma saab parendada ainult kui parandada inimesi, kes sinna ahju alla halge loobivad. 

Raamat: Naistekate eri "Inglise romanss", "Armastuse hüpotees" ja "Äraspidi armastus"

Tervitus!

Seekord naistekaid.

Pealkiri: Inglise romanss
Autor: Niina Mero
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Selline tunne tekkis, et loen fännikirjandust Mary-Sue žanri kastmes, a la, et Inglise kultuuri mega fänn kujutab ette kuidas ta läheb tõotatud maale ja kuidas kõik tema unistused täituvad. Just täpselt nii peategelasega juhtuski, kuid pigem jäi mulje, et autor elab oma fantaasiat läbi kangelanna ja kirjeldab, põhimõtteliselt, enda sügavamaid soove. Igatahes, iseenesest vahet ju ei ole, nii ehk naa kannatab usutavus, kuid ega naistekaid väga nende realistlikkuse pärast ka ei loeta. Siiski, ootamatult käis mulle tsipake pinda hoopis tõsiasi, et Soomet ignoreeriti pea täielikult. Nora ja tema õde, Heli, muust nagu ei jahunudki ja tunnistanud, kui Inglismaa, ning mitte ükski -- mitte üksi teistest karakteritest ei näidanud välja grammigi huvi kahe naise kodumaa vastu. Eriti kuna see inglastele ikkagi kauge ja võõras. Kui aus olla, siis Soome on võrratu maa, oma eripärase ajaloo ja kultuuriga, ning seal on ohtralt mida imetleda ning mis põnevust võiks pakkuda. Kas teadlikult või kogemata tegi autor, aga kõik Inglise tegelased otsekui enesekeskseteks imperialistideks, sest keegi ei maininud või küsinud või isegi tajunud, et eksisteerib koht nimega Soome. Või neil oli tõesti kama kaks. Ei saa vabandada kõike välja sellega, et Soome oli kuum teema tegelastevahelistes vestlustes, mis raamatusse ei jõudnud. Õed ka nagu häbenesid kodu, sest ilastasid vaid kõige inglasliku üle, eriti Nora, ning kodumaa oli vaid üks suvaline riik, kust nad pärit olid. Lihtsalt see oli nii veider, et nt Nora kohtab uut inimest ja kordagi ei tule jutuks, et kust naine pärit on või kasvõi, et "Oh, Finland, cool!" Või mingigi eluline detail kodumaalt. Söögi alla ja söögi peale mulisetakse kõikvõimalikest Inglismaa imetlusväärsetest aspektidest. Lausa jumaldavalt. Võib-olla teisi lugejaid ei häirinud, kuid mulle tundus küll äärmiselt veider ja natuke taskaalust väljas.

Raamat kubiseb kõikvõimalikest viidetest Inglise kirjandusele, saadetele, loodusele, loomingule, paikadele, jne, eriti aga luulele nt Keats, mis oli osa Nora tõelisest märjast unenäost. Ta oli lausa niivõrd tegija Shelley ekspert, et lõi pahviks oma teadmiste ja värskete interpretatisoonide leidmisega isegi valdkonna tipp eksperdi. Taaskord, tundus, et keegi kirjutab Mary-Sue fännikirjandust. Loomulikult, toimub kogu tegevus Oxfordis, no kus siis veel. Nora ise on pärit Tamperest, mis minu jaoks on imelise loodusega, kuid, noh, suva ju naisele, sest kuumad Inglise mehed trumpavad Soome jorsid iga kell. Eriti kui nad on aristokraadid ja akadeemikud. Ja potentsiaalsed mõrvarid. Tean piisavalt Inglise kultuurist, et kõik viited, vihjed ja kolmandate teemade mainimised mind segadusse ei ajanud, mis võib, aga juhtuda, kui teemaga ülemäära sina-peal ei olda (tõlkija tuli siinjuures appi ja lisa tänuväärseid märkusi lehtede alla). Pigem oli tore neid märgata, kuid ilmselgelt ületasid need mõistlikkuse piiri, sest autor püüdis vinge olla, et oma teadmisi demonstreerida või ehk oligi see üleküllus tahtlik ning autor plaanis ridade vahelt näidata, kui naeruväärne selline natuke fanatismiääreline vaimustus on? Kas äkki oligi kogu teos paroodia ja üle piiri läinud fännide joovastuse pilge? Kui, jah, siis alahindasin autorit ja tema oskusi. See teeks teose palju värvikamas ning lisaks sügavust. 

Üks köitvamaid aspekte raamatus oli krimkaliin. Peategelase õe tulevase mehe vanem vend on juba ammu kaudnud ja teda peetakse surnuks. Mis mehega, aga tegelikult juhtus? Kas ta on ikka siit ilmast lahkunud? Siis seda hakkab uurima, lisaks luuleeksperdina tuntud, ka tõeline amatöördetektiiv, Nora, kelle kogemused piirduvad Inglise krimiromaanide lugemisega ja sarjade vaatamisega. Ja, taaskord, õnnestub tal avastada asju, mis on kõigil sinnani kahe silma vahele jäänud ning koperdada kogemata detailide otsa, mis heidavad valgust seni teadmata tõe peale. See osa loost oli täitsa kaasahaarav ning põnevusega jälgisin arengut, et mis siis ikkagi Jamesist sai. Kes kurjam oli ei tohiks gigantne üllatus olla, see oli kohati nii ilmselge, et püüdsin ennast hoopis ümber veenda, et just too see pahalane on. Siiski, kõik toimis, tundus loogiline ja isegi huvitav. Epiloog oli ootamatu ja lahe, aitas selge punkti panna ning andis konkreetseid vastuseid. Õrritati potentsiaalse ägeda järjega, mis vist, minu kurvastuseks, kunagi reaalsuseks ei saa. Ma pigem loeks selle tegelase seikluste kohta kui Nora ja tema semmimisest Dorianiga. Lugesite õigesti -- mitte segi ajada Dorian Grayga. Matthew oli palju enam "Doriani" vaibi edasi andev ning romanss Noraga särtsakam, kui selle kuiva akadeemikuga. Igaühele, aga oma. 

Lõppkokkuvõttes, noh, täitsa okei naistekas, kuigi jäi segaseks, et kas autor võttis seda tõsiselt või ikkagi natuke parodiseeris teatud elemente või kogu žanri ja, seega, teost. Umbes nagu Jane Austen tegi "Northanger Abbey" ja gooti romantika fännidega. Mis oleks taas nutikas viide Inglise kirjandusele. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Armastuse hüpotees
Autor: Ali Hazelwood
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Ma arvan, et kõik meist on sedasi käitunud ja see on ju nii igapäevane: et sinu sõbrants võtaks kokku julguse ja oleks valmis sinu eks boyfriendiga suhet looma -- mida sa toetad 100% -- pead sa suudlema mingit suvalist tüüpi professionaalses akadeemilises keskkonnas, et sõbrants saaks nüüd rahus sinu eksiga semmida, sest teab, et oled rõõmsalt ka jälle armunud ning paarilise leidnud. Ma teen seda koguaeg ja kõik keda ma tunnen käituvad samuti nii. Aga tõsiselt... kus maailmas selline loogika paika peab??? See on ju mingi asjakohatu suvalise venna seksuaalne ahistamine põhjusel, mis on idiootne. Äkki lihtsalt räägiks sõbrannaga avameelselt ja julgustavalt? Armastusromaanid ei pea olema alati ratsionaalsed, usutavad ja päris eluga paralleelis, sest nad on ju ikkagi paljuski kaunid fantaasia muinaslood, kuid mõnikord on tegelaste käitumine ja olukorrad nii absurdsed ning tõsiseltvõetamatud, et lausa häirib. Ei aja isegi itsitama, vaid paneb silmi pööritama. Olen elus vist liiga palju lembelugusid lugenud, et keeruline on mulle muljet enam avaldada või mitte tüüdata mingite läbileierdatud võtete ja amatöörliku või olematu mõistuspärasusega. 

See vist ei ole enam avalik saladus, vaid lihtsalt fakt, et sotsiaalmeedias meeletu haibi ja kiidulaine alla sattunud teoste kohati lausa fanaatiliste fännide igat ülistusmonoloogi ei tasu alati tõsiselt võtta. Kuid kukalt paneb imestusest kratsima küll, kui suhteliselt kesised raamatud meeletu menu osaliseks saavad. Keskpärased minu puht subjektiivsel arvamusel, muidugi. Kas entusiasm toidab entusiasmi ning lõpuks on keeruline roosad prillid eest võtta ja karusellilt maha astuda? Kas sotsiaalmeedias kiitjad on pigem piiratud ja vähese lugemiskogemusega, et neil ei ole võrdlusmomenti nii palju veel kasutusele võtta? Kas tegu on lihtsalt osavate turunduskampaaniatega nende teoste hullumeelse tähelennu taga? Taaskord, see on ju suurepärane, kui inimesed loevad ja neile meeldib loetu, kuid mõnikord paneb konkreetse kirjanduse kvaliteet hämmastama küll.

Okei, kuid kuidas siis raamat üldiselt oli, kui kõrvale jätta kogu kesksele romantikaliinile baasi andev logisev ja nagisev alustala? Eks seal leidus nii head kui mitte just niiväga kiiduväärt aspekte. Peategelane, Olive, on naine STEM teaduses Stanfordi ülikoolis. Ta on doktorant valdkonnas, mida domineerivad mehed. Tema eesmärk on leida pankreasevähi varajase tuvastamise võimalusi. Kas see pole mitte tervitatav? Jah, äge on lugeda motiveeritud ja pühendunud naisest konkurentsitihkes seltskonnas, kus tema sugu võib olla soo normidest lähtudes üks piduritest. Autor on ise teadusmaailmaga sina peal, seega, on mõnus lugeda midagi, kus niivõrd keerulist teemat ei püüa lahti seletada keegi totaalselt asjatundmatu. Uuringute ja bioloogia pool ning kogu akadeemiline õhkkond oli autentne ja selle karmi vaibi oli täitsa tunda. Minimaalsed palgad, võistlemine, hierarhia, pidev projektirahade lunimine ja taotlemine, ebastabiilsus, mitte ilmtingimata motiveeriv keskkond vaimses mõttes, konstantne raha ning vahendite puudus -- ülikooli elu ei ole meelakkumine. Keskkonna loomise mõttes võib raamatule igati pats-pats õlale teha. 

Keskne paarike ja nende romanss oli omamoodi isegi nunnu. Vastandid tõmbuvad suhted on alati kasvõi minimaalselt võluvad. Tore oli ka särtsakas ja kohati isegi mõnus humoorikas dialoog. Kuid kui mitut möödarääkimist ja kommunikatsioonipuudumisest tingitud konflikti võib ühte loosse toppida, et seda venitada ning tekitada olukordi, mis lahenduksid sõrme nipsuga, kui tegelased oma suu lahti teeksid? Ja, noh, tõsiasi, et ma pean mitu korda lugema kui laiad õlad mehel on ja kui musklis ta ikka on ja, samas, kui igav tüüp ta tegelikult mulle tundus -- ei olnud just köitev kombo. Rääkimata sellest, et Adam põhjendas enda rusikaga näkku ilustamata käitumist ja teiste teadlaste pisaratesse ajamist tõsiasjaga, et ta lihtsalt ajab taga kvaliteeti ning tahab, et teised rohkem püüaksid. Jah, viruta alluval positsioonil olevale haavatavale kolleegile vastu molli ja siis ütles, et oih, ma tahtsin sind motiveerivalt aidata. Samas, okei, see kuidas mees astus Olive'i eest välja ja teda toetas selles jubedas alandamises, mis naisele osaks sai, oli võrratu. Võib isegi nimetada seksikaks. Aga mitte nii seksikaks, et ma tahaksin pärast epiloogi lugeda boonus peatükki paari seksistseenist mehe perspektiivist. See oli lihtsalt veider valik -- nii kummaline. Kõikidest olukordadest, mida võiks esitada topelt, igast nurgast eraldi, ei oleks voodirõõmude seik just esimene valik millega taastutvuda. Veider...

Igatahes, suht tavaline romantilise komöödia laade lugu, mille haip tekitab kimbatust, kuid millel on oma sarm ja ka ohtralt pärssivaid aspekte.

----------------------------------------

Pealkiri: Äraspidi armastus
Autor: Anna Huang
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 2/5

Olen New Adult žanrist vist ikka täiesti välja kasvanud. Kui selle esindajaid kuskil enam kui kümme aastat tagasi nagu seeni pärast vihma hakkas välja vupsama, ja žanr ülipopiks sai, siis isegi lugesin neid. Ju siis ka mingil määral nautisin. Üks hetk muutusid meessoost tegelased minu malbe maitse jaoks üleliia psühhopaatlikult toksiliseks ning naissoost tegelased olid nagu kurdid, pimedad ja tummad oma kavaleride lämmatava käitumise suhtes -- okei, pimedad ei olnud, sest, noh, nii kuumad kutid ju! See vabandab kõike. Igavaks läks, sest iga loo süžee ja tegelased olid põhimõtteliselt täpselt samad. Igatahes, minu doos sai täis ja ma ei ole vist mõnda New Adulti lugenud juba vähemalt seitse aastat. Antud teos kutsus kätte haarama vaid ühel põhjusel, kaanetüüp näeb välja kahtlaselt Uku Suviste moodi. Tundus naljakas, seega, krabasin raamatu. Kurbusega peab tõdema, et žanris ei ole minu eemalolekust alates mitte midagi muutunud. Ja ka, õnneks, saab tõdeda, et žanris ei ole eemalolekust alates mitte midagi muutunud. Tegin otsekui ajarännaku -- nostalgia missugune! Seda aga suure erinevusega. Ma ise olen muutunud ning mul ei jätku enam kannatust mingi idiootse ebaloogilise jama järele. Jah, naistekad on head ja neil on oma funktsioon, naudin neid väga! Eskapism ja fantaasiasse sukeldumine mõnda sellist krõbedat romantikat lugedes on äge! Realistlikkus ei ole alati primaarne. Aga, oeh, seekord tekkis liiga palju hetki, kus pööritasin silmi, kortsutasin kulmu ja tegin lugemisse nõutu pausi. 

No nii, aga mis siis ikka tagumikku torkis? Tüüpiliselt, on meie kangelane, Alex, kuum kui mustaks tõmbunud ja rabe söetükk, ta on muide veel mingi maffia laadse tegevusega seotud, siis on ta ka geenius, kes on miljonär, sest leiutas mingid tehnikavärgid kui alles koolis käis. Ta oli vist 20ndates ja juba suur bisnismän. Muidugi, on tal nukker minevik, sest vanemad tapeti (mind pigem huvitas, mis sellest kassist sai?) ja ta plaanib kättemaksu. Ja, loomulikult, on ta kõva naistemees, kellele meeldib kinky, domineeriv ja ropendav seks. Ja, täitsa lambikas, tal on mingi mälu, mis lubab tal mäletada kõiki hetki elust, kaasa arvatud, kui ta beebi oli. Miks? Jäi selgusetuks. Lihtsalt nalja pärast vist. Kokkuvõttes, ta on ideaalne New Adult sitapea. Oot, aga see pole veel kõik. Meie kangelanna, Ava, on tüüpiline ta-ei-tea-kui-kuum-ta-on, selline naabritüdruku imidžiga, kes on särtsakas ja eriline ja andekas ja kõik mehed tahavad teda (ta ise on selles suhtes ignorantne) ja lihtsalt nii äge tots, et ta ajas mind igavusest magama. Ta siiski kahvatus oma sõbrantside kõrval, kes panid mu silmad pööritamisest valepidi pähe kinni: üks on mingi sotsiaalmeediastaar, teine on vinge beibepomm (punapea -- vist -- loomulikult!), kellest saab kõva jurist, ja -- parim viimasena -- , mingi suvaka minikuningriigi printsess! Ma ei mõtle neid asju välja. Siis on kaasatud veel ampluaa ohkama panevalt klišeelikke teisi kõrvaltegelasi: vend, kes on ka kuum ja magab kõige ning kõigiga kes hingab (välja arvatud punapea, sest nende "konflikt" on järgmise romaani aluseks), mingi jätisest Ava eks, kes, muidugi, muutub üks hetk vägivaldseks, et anda rusikakangelasele, Alexile, võimalus talle vastu vahtimist anda ja kangelanna silmis pluss punkte teenida (selline alfa isane!!!!), ja veel mingid tüübid. Ja uus turvamees, kes on, loomulikult, kuum ja tal on "konflikt" printsessiga. Jumal hoia selle eest, et keegi tegelastest oleks välimuselt kesine või hullem.

Olles veendunud, et mitte miski ei ole üdini halb ning isegi kehvas raamatus on oma võlu, siis, okei, loos leidus ka toredaid ja nunnusid asju. Nt oli üpris armas kuidas Ava võttis ette väljakutse, et püüda Alexist erinevaid emotsioone välja pigistada. Kuid siiski, süžee oli nagu Figaro, siin, seal ja igal pool laiali. Mis värk oli selle peredraamaga? Kuidagi kahtlaselt mugav oli loole kuidas Ava mälu muudkui tuli ja läks just kõige sobilikemal hetkedel. Peab tunnistama, et mingeid üllatusmomente ja ootamatuid puänte ikka leidus, mida esmapilgul niiväga ette näha ei osanud otsida. Mis oli väga positiivne! Ma ei olnud algselt teose suhtes täienisti kriitiline, sest žanr ongi just selline nagu see lugu, pakkudes seda, mida ta tavaliselt pakub. Läksin Goodreadsi, et vaadata, et kuidas üldine konsensus seal on. Kui ma nägin kellegi arvustust, et ta oleks raamatule kaks tärni pannud, kuid pani ühe, sest tüüp hakkas laulma, siis vot seda õudust poleks ma küll ette suutnud ennustada. Ma isegi ei olnud veel selle stseenini jõudnud, kuid see oli veel hullem kui oskasin oodata. Oleksin tahtnud piinlikkusest ja ebamugavustundest maa alla vajuda. Kuidas oli see romantiline? Nagu kellegi psühho eks läheb "Salalaulu" saatesse ja lõõritab seal oma tundenõretavatest hirmutavast obsessioonist. Ja ohver lihtsalt praeb seal toolil, sest tahaks karjudes leelet lasta, mitte lavale joosta, et hurmurit kallistada. See oli groteskne stseen ning tekitas tõsist kognitiivset dissonantsi.

Okei, noh, lugu oli nagu on ning ega mu ootused väga kõrged ei olnud. Huvitaval kombel, ehk vast meeldiva mineviku kogemuste poolt pimestatuna, tundus, et esialgsed New Adultid, mida kunagi ammu lugesin, ikka olid kuidagi etemad kui käesolev kaasaegne žanri esindaja. Igatahes, igaühele oma. Mõistan selle loo eeliseid ja kadestan neid, kes suutsid seda raamatut nautida. Sellist puhast romantika fantaasiat, problemaatiline või mitte, on vaja ning tal on oma roll. Mulle endale vist lihtsalt ei paku žanr enam pinget ja ma ei suuda seda isegi parem tahtmise juures tõsiselt võtta. Loole au andes, kohati oli isegi päris muhe ja head tuju tekitav seda kaost lugeda. Koomiline nii heas kui halvas mõttes. A, ja, Uku Suvistest oli asi kaugel. 

Raamat: Krimi eri "Jõulumõrvamäng", "Mõrvad Fleat House'is", "Mõrv Iiri külas" ja "Ristis suusad. Alpide mõistatus"

Tervitus!

Taas krimikirjandust.

Pealkiri: Mõrv Iiri külas
Autor: Carlene O'Connor
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Ühelt poolt mulle lugu meeldis. See osa, mis puudutas peategelast, Siobháni, ja noore naise viit õde-venda. Selline tüüpiline punapeadest omavahel väga lähedane Iiri pere, kus palju lapsi ning kõik kaitsevad üksteise seljatagust. Pärast vanemate surma peavad nad koos bistrood. Vanem õde on pidanud loobuma ülikoolist ja maailma nägemisest, et nooremad üles kasvatada. Üllataval kombel, olid pereliikmed kõik omanäolised ja kõigil oli süžees oma roll. Keegi ei jäänud tühjaks kohaks või iseloomutuks. Külas ümberringi on neil värvikad naabrid ja muud kahtlased ning vähem kahtlased tegelinskid, kellega perel siis erisugused suhted. Ringi luusib mõni uustulnukas, juuksuritädi vehib ringi promokääridega, Siobhán ajab mingit liini politsei esindajaga ja ilastab roosa rolleri järgi, kõik on igati tavapärane, kuid siis äkki ilmub pere bistroosse surnud mehe laip. Ja ongi pealtnäha idülliline eluke segi pekstud. Kuigi, ega see eluke kuigi murevaba ei olnudki, sest konflikte, klatši, tuikavaid haavu ning umbusaldamist jätkus sinna külakesse hulgi. Juba enne surnukeha väljailmumist. Olles harjunud enda õlgadel suuri koormaid kandma, võtab peategelane ka seekord initsiatiivi müsteerium lahendada, sest kui söögikoha maine langeb ja keegi ärisse enam ei tule, jäävad naine koos nubludega nälga ja paljaks. See perekeskne aspekt loost oli kindlasti raamatu võlu, andes värvi ja südant muidu standardsele muhekrimile.

Teiselt poolelt, jättis mõrvamüsteeriumi osa loost keskpärase ja suht tüüpilise mulje. Tundsin aga, et leidus liiga palju kõrvalepõikeid, liiga palju kahtlusaluseid, liiga palju tähelepanu eemale juhtimist, liiga palju äärmiselt imelikult käituvaid tegelasi, liiga palju võimalusi, et ükskõik kes raamatus korrakski üles astus, oli üks hetk nii motiivilt kui tehniliselt nurgalt positsioonil, et kuritegu sooritada. Enamused neist "liiga" aspektidest on pigem ju hea detektiiviloo kohustuslik osa, eriti kui neid ongi palju, kuid midagi antud raamatus tundus selles liinis ülemäära pudru ja kapsad. Tunnistan, mõrvar oli omajagu üllatus, kuid mitte niiväga tolle isik, vaid see, et kui südametu ja otsekui tühjalt kohalt kuritahtlik too tegelikult oli. See ei tundunud kuidagi orgaaniline ja, seega, mitte usutav ning nutikas lahendus. Samas, niidiotsad said kenasti kokku tõmmatud ja nad paistsid, vähemalt paberil, loogilised. Aspekt, et kuidas juurdlust läbi viidi, oli seekord silmajääv ja tundus autentne. Kogeda ei saanud kärmet ja arenenud CSI tüüpi menetlust nagu kipub paljudes mõrvalugudes olema. Tegu oli ikkagi ju väikse külakesega, kus ressursid piiratud ja külal endal kõiki võimalusi tapmisega seotud toimingute läbiviimiseks kohapeal ei asu. Rääkimata sellest, et kõik tundsid üksteist ning isegi salajane info kuidagigi ikka liikus. Kui kavatsen sarja järgmise osa kätte võtta, siis pigem selleks, et lugeda Siobháni ja tema pere uutest tegemistest, kui et kogeda vinget detektiivilugu. Mitte vastupidi. Kuigi, ka krimka pool oli tegelikult täitsa rahuldav.

---------------------------------------  

Pealkiri: Jõulumõrvamäng
Autor: Alexandra Benedict
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2/5

Olen segaduses. Krimikirjandust ilmub konstantselt maailmaturule massides, tonnides ja tohutus koguses, kuid eesti keelde tõlgitakse just see mannetu, üks veidramaid ja kukalt kratsima panevamaid mõrvamüsteeriume, mida ma eales lugenud. Otse loomulikult, maitseid on igasuguseid ja ma siiralt kadestan neid, kes antud teost nautisid. Tõesti. Minu jaoks oli see aga vist isegi 2023. aasta meeldivuselt viimasele kohale paigutuv raamat. Mis siis mulle peale ei läinud? Kui lumetorm hulga nõbusid ja nende kaasasid ootamatult uhkesse häärberisse lõksu jätab ning nad üksteise järel surema hakkavad, eeldan, et psühholoogilisest vaatevinklist võttes, on ebatavaline, et ellujäänud end suuremal määral segada ei lase, mängivad mingit napakat mängu edasi ning käituvad nagu silmaklappidega jobud. Enamustel null ellujäämisinstinkti või adumist kui tõsine olukord tegelikult on. Maja päranduseks saada kaalub ju siis üle igasugu inimlikkuse. Toimetatakse edasi, liigutakse vabalt üksinda ringi ja ollakse metsikult hooletud teades, et oht võib tabada ükskõik kust. Ma ei usu mitte iialgi, et päris elus inimesed niimoodi käituksid kui siin loos -- see tundus absurdne. Kohati puudusid igasugu adekvaatsed emotsioonid, traumareaktsioonid või usutav hirm. Asju oli võimalik efektiivsemalt ja turvalisemalt lahendada, kuid teatud tegelased taustal meelega seda ei teinud. Kusjuures mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt, et mäng on vaja lõpuni mängida. Mis oli idiootsus kuubis! Normaalsed oleks pärast esimest mõrva selle pärimistralli võistlus koheselt lõpetanud. Aga mitte see polk sotsiopaate, egoiste, rahaahneid ja muude arusaamatute motivatsioonidega tüüpe. 

Tegelased olid ühedimensioonilised ning igal neist vaid üks peamine stereotüüpine iseloomujoon (nt toetav ja sõbralik, südametu mõrd, jne). Kuidagi kummaline oli ka tähele panna, et lugu sisaldas lausa kolme paari lesbisid, mis moodustas oma pool karakteritest. Esindatus on alati teretulnud, kuid see mõjus täitsa lambikana ning jättis kuidagi odavalt võltsedumeelse mulje. Müsteerium ise oli teoorias paljulubav. Mõrvad minevikus ja mõrvad olevikus. Ja pärandus, mille saab see, kes võidab mõistatusmängu. See oleks võinud kõik nii nutikalt kokku nõelutud olla, kuid kukkus välja nagu algajale tuli pähe väärt idee ja ta püüdis seda võimalikult geniaalselt teostada -- liiga suur amps. See ei õnnestunud,  sest ainuüksi anagrammid olid totakad ja tihti ebaloogilised. Mõistatuste lahendused tõmmati kohati otse tagumikust välja. Loomulikult on alati igasugu keelelisi puslesid keeruline tõlkida, kuid siinkohal ei ole tõlke üle tegelikult isegi põhjust üldse vinguda. See oli parim, mis nadist algmaterjalist kokku oli võimalik klopsida. Tutvusin huvi pärast ingliskeelsete versioonidega ning probleem seisnes pigem nende juba algsetes logisevates konstruktsioonides ja üliimelikes metafoorides. Lõppkokkuvõttes, midagi idee plaani ja selle realiseerimise vahel läks nihu. Mõte ei leidnud asjalikku teostust ning kiiduväärt koostisosadega mõrvamüsteeriumi kook vajus ahjust väljavõttes täitsa lössi. No ei olnud minu silmis hea krimka. Kahjuks.

-------------------------------

Pealkiri: Ristis suusad. Alpide mõistatus
Autor: Carol Carnac
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 2.5/5

Briti raamatukogu krimiklassika sari mulle tegelikult väga meeldib. Nii vahva on avastada, et leidus hulgi autoreid, põnevaid lugusid ja süžeesid detektiiviromaanide näol, mis ei olnud Agatha Christie loodud. Üks asi on see pisku hulk, mida on jõutud Eesti keelde tõlkida (olen kirjastusele tänulik senise tänuväärse töö eest), kuid sari ise on ju tohutult mahukas. Ja needki sinna valitud on vast ikka parimad palad žanrist selle kuldajastu alguses ja järel. Äge on ka, et kogeda saab erisuguseid lähenemisi, mis taas näitavad, et Agatha Christie n-ö mall ei olnud ammugi ainuke või tüüpiline näide krimkadest tollel perioodil. Mis on ju loogiline, kuid ikkagi tõdemus, mis võib žanri suurnimede stiilide kõrval varju jääda. Antud raamat, kuigi omamoodi ja peas kinni olevale standardile asjalikult vastu liikuv, ei passinud siiski minu maitsega. Teadsin varakult, mis see puänt on, kuigi konkreetset isikut veel mitte. Tsipake igav oli tervet teost lugeda, adudes, et mingeid ootamatusi vast ei tule ning raudselt ei ole kurjam see tüüp kelle suunas süžee vilkuvate nooltega pidevalt osutab. See oli nii ilmselge, et tegelik kurjategija on keegi teie. Muus osas ei olnud lugu eriti põnev, sest arengutrajektoor ning tulemus olid enam vähem teada, küsimärk oli vaid isiku identifitseerimises. Kaks paralleelselt kulgevat liini üks hetk ristuvad, nagu pealkirjas suusad, ja üllatus! see, keda propageeriti kahtlustama, ei olnudki õige süüdlane. Kui ma juba eos tean, et mind nii ilmselgelt suunatakse näpuga näitama kellelegi konkreetsele, no siis ei ole ju enam paeluv kaasa elada. Lugu ei tekitanud õhinat ega tõmmanud just kaasa elama, kuigi kahe eraldi areneva seltskonna jälgimine oli huvitav lüke, andes võimaluse tutvuda politsei tööga ja õndsas ignorantsuses elavate tavainimeste suusareisiga. Teadmatuses seltskonna, kelle hulgas on mõrvar. Kas ta ähvardab ka pahaaimamatuid reisikaaslasi? Seegi vastus oli sutsuke pettumus.

Mis mulle aga peale läks oli fakt, et raamat ei keerelnud ümber rikkurite või aadlike nagu paljudes nt Agatha Christie lugudes. Tegelasteks olid tavalised inimesed, kes peavad reisiks raha kokku hoidma, omavad igapäevaseid lihtsaid ameteid ja ei kuulu eranditult kõrgklassi hulka. Vaja oli saada kokku teatud arv reisijaid, et oleks võimalik mõistliku hinna eest suusatama minna ning häid diile noolida. Siis juhtuski, et gruppi leidsid tee üks segasummasuvila täis inimesi, osad, kes lihtsalt kellegi kolmanda soovitatud ja osad, kes peaaegu, et võõrad. Täiesti ootamatult, meeldis mulle lugeda olmelistest aspektidest, mis andsid edasi nt seda, et kuidas oli tol ajal tavainimesel riikide vahel ringi liikuda (nt Briti saartelt kontinendile), mis toimus passide ja juriidilise poolega, kuidas mõjutas II Maailmasõda ikka veel kasvõi kõige elementaaremaid asju nagu reisimine, jne. Kõik sellised möödaminnes puudutatud teabekillukesed olid tegelikult üpris informeerivad ja konkreetset ajastut autentselt edasi andvad. Ja, taaskord, mitte eliidi kogemusi, vaid Jüri ja Mari omasid (noh, John ja Mary antud olukorras siis). Ka kulminatsioonina toimiv suuskadel tagaajamine ja üldse lumise mägismaa ning keskkonna tunnetamine süžees, oli natuke ebatüüpiline ja, seega, tervitatav viis kurjami tabamiseks ja kinni nabimiseks. Kahjuks, vaatamata köitvatele taustateadmistele ning lõbusale finaalile, ei suutnud raamat mind ennast aga piisavalt krabada ja kinni hoida, et seda piisavalt oleks võinud nautida. 

--------------------------------

Pealkiri: Mõrvad Fleat House'is
Autor: Lucinda Riley
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

On ilmselge, et autorile meeldib pikaldaselt ja laialdaselt süžeejooni ning taustalugusid konstrueerida. Raamatus on hulganisti tegelasi ja alaliine, mida mööda terve sipelgapesa pea lõpmatu teekond kulges. Ühelt poolelt, on selline detailsus ja sügavus teretulnud. Krimkad kipuvad mõnikord pealiskaudsed olema ning värvikat taustainfot antakse luukerele just nii palju, kui on hädasti vaja, või siis, et täita tühimikke. Antud lugu mõjub terviklikumalt ja reaalsemalt, sest kogu tekst, tegelaste tegemised, olekud ja situatsioonid, ei olnud ainult mõrvade lahendamise abistamise eesmärgil lisatud. Leidub kõrvaljuttu niisama inimsuhete keerulisusest, karakterite hädadest ja õnnetutest saatustest, niisama heietamist ja erisuguseid polstrit pakkuvaid taustateadmisi. Teiselt poolelt, kohati tundus, et kõige selle üleliigsega püütakse lugeja tähelepanu kõrvale juhtida või lihtsalt raamatu lehekülgede arvu tühjast-tähjast kõrgeks ajada, rahuldada autori vajadust kirjutada rohkem, kui romaan eeldaks, või siis et näidata, kui osav kirjasõnaseadja ollakse, eriti kui keskne mõrvamüsteerium ei ole just kõige geniaalsem. Nt peategelasest detektiivi eraelu katsumused, nii era kui professionaalsed, ei suutnud minuga ühist huvitatud keelt leida -- need olid keskest loost rohkem eraldatud ja nii põhjaliku kajastamise eesmärk jäi arusaamatuks. Samas, naise poolt mahajäetud vaese meeleheitel isa katsumused vajutasid just õigetele nuppudele ning panid mehe saatusele eriti kaasa elama -- oli neil ka konkreetne äratasuvuse moment finaalis. 

Kuigi seekord toimis ülekirjutamine lugemiskogemusele enamasti siiski soosivalt, kippus süžee enesesse ära eksima ja mingi hetk ei saanud väga aru, et kas ikka loen krimkat või on tegu draamaga, milles üks liin on detektiivimüsteerium. Jäi mulje, et lugu kaotab vahepeal oma identiteeti, fookus on mitmes vastanduvas eri suunas ja süžeeliinid on kuidagi pilla-palla laiali. Kõik lahtised otsad sai lõpuks siiski kenasti kokku tiritud ja omavahel ühte seotud, kuid kas oli vaja selleks enne paar tiiru ümber maakera teha, jääb küsitavaks. Tegelaste hulk, kelle isikus romaani vaheldumisi jutustati, oli ka mingi hetk liiga suur ning narratiivselt ei toiminud selline lähenemine enam sujuvalt. Mõrva lahendamine ja kes, kus, miks toimus, ei olnud 100% ettenähtav -- kiitus! -- ning leidus nutikaid kõrvalekaldeid -- kiitus! -- , mis tegid krimka poole huvitavaks, kuid ei pannud oma meisterlikkuses aga hämmastama. Peab mainima, lisaks, et üks hetk mõtlesin, et ega tegu ei ole vanema raamatu uustrükiga, sest panin tähele veidralt rohkelt tagurlikke ja vanamoodsaid mõtteviise. Nt koolikiusamise osas, naiste-meeste rolli dünaamika, homofoobia, seksism, jne. Ning tõsiasi, et kooli töötajad sellised latataraleenud olid. Eriti situatsioonis, kus keegi oli tapetud -- mingist robustsest andmekaitsest või laste õigustest polnud haisugi. Üks-kaks sellist aegunud lähenemist paarilt tegelaselt oleks okei ja igati usutav, kuid enamused elasid nagu teised ajastus. See ei ole otseselt kriitika, kuid lihtsalt, midagi kummalist, mida tähele panna.

Tean, et autor on teatud lugejagruppides kultusstaatusega seoses oma "Seitsme õe" sarjaga. Mida ma, muide, ei julge kätte võtta, sest millegipärast eos juba tean, et oleksin pigem laitev, kui lähtuda antud raamatu puudustest. Konkreetne krimka mulle tegelikult aga suuresti ikkagi meeldis. Selles oli ootamatuid telenovelalikke elemente, nt vaene ja vaevatud saab külluslikult tasutud, mida on, vaatamata realistlikkuse probleemile, alati mõnus lugeda. Detektiiviliiniga oli ka ju hästi. Kokkuvõttes, igati soliidine lugemine. 

Teater: "Hiirelõks" ja "Narva - linn, mille me kaotasime"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vaba Lava

Lavastaja: Julia Aug

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 02.12.2022
Millal nähtud: 13.12.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kas meil tõesti ei ole enam võrratut põhjamaade barokistiilis vana Narvat sellepärast, et modernsel wc-potil on mugavam ennast kergendada? Loomulikult, ei ole see vaid ainuke põhjus, kuid närvi ajas mustaks tõsiasi kui tahtlikult ja teadlikult -- süüks, muuseas, hoolimatus ning šovinism -- hävitati kaunis ajalooline linn. Ja siis taguda ignorantselt vastu rinda ja väita, et enne Nõukogude võimu oli Narva pommiauks ning vot nemad tegid sellest elamisväärse asupaiga. Selline idiootsus ajab kopsu üle maksa, eriti teades, et sõjaeelne elanikkond oli vaid umbes 65% eestlased ning ülejäänud paljuski vene rahvusest -- aga valel pool poliitilist ja ideoloogilist piiri venelased, seega, mitte omad. Selgus ka, et pärast hävingut tehti kindlaks, et oma 70% linnast oleks võimalik olnud täienisti taastada ja uuesti üles ehitada -- dokumendid on tuvastatud, mis seda detailselt kaardil illustreerivad -- , kuid teostamiseni ei jõutudki. Erinevad põhjused takistasid plaani ellu viimist, kuid jäi kõlama, et teotahte olematusel oli märkimisväärne roll tõsiasjal, et puudusid lihtsalt inimesed, kes endist Narvat veel mäletasid, ja, sellest tulenevalt, ei eksisteerinud motivatsiooni ning survet rahva poolt. Narvakad oli mõrvatud, minema aetud, nad ise vabatahtlikult põgenenud ning linna ei lastud tagasi isegi neid kohalikke, kes oleksid tahtnud tulla. Kuna polnud mälestustega elanikke, oli kergem alustada algusest, varemed kokku lükata ja uus, Nõukogude vaimus ning stiilis, linn püsti panna. Koos tualettidega, mis nüüd maja sees ja nõudlike hädade rahuldamise tingimustega ametnikele passisid. Kusjuures, seda wc-teemast tõesti etenduses mainiti. Kogu eelnev garanteerib ärrituse, abituse, viha, lootusetuse, nukruse ja ängi. Kui mitte Narva saatuse üle, kuigi on võimatu, et selle kaotus ei puudutaks hingekeeli, siis kindlasti inimeste lugude õudus, kes kannatasid, jäid oma kodudest ilma ja tapeti. Mõnikord lihtsalt sellepärast, et vaenlasel oli tungiv vajadus pommitada päevi ja päevi linna, mis niigi oli vaid kivihunnik ning kus vaid üksik ellujäänu veel piinles.

Tegu on dokumentaallavastusega, kus läbi ajaloolistel allikatel põhinevate elanike lugude avaneb Narva käekäik, mis kulmineerub Narva n-ö taassünniga. Erinevatel dokumentidel, tunnistustel ja ka nt postkaartide vahendusel lahtri rulluvad pajatused annavad esmalt aimu, et milline oli elu ja melu linnas enne sõda. Võib öelda isegi, et linn jättis mulje kui idülliline ja kaunis, oma argise sigina ning saginaga. Tõeline kadunud maailm. Oma vaatevinklit pakuvad, muuseas, kaks noort naist, kes naudivad lahedat suplust, ja kelledest tol päeval koju elusana jõuab vaid üks. Siis räägitakse, et mis juhtus sõdade aegu, kus ühe väikse tüdruku kogemus ette loetakse. Nagu sõbrannade läbielatu, paneb tüdruku autentne ülevaade otsekui põrgust maapeal lausa ahastama. Ei jääta tähelepanuta sedagi, kuidas muutsid turbulentsed ja valulikud minevikumälestused eestlaste omavahelisi suhteid. Kuidas võitlema sunniti vastaspooltel ning õigeid valikuid ei olnudki. Õigemini, valik nagu selline, ei eksisteerinud enam. Kel vedas rohkem, kel vähem -- vaimsed veritsevad ja lahtised haavad jäid püsima nii ehk naa. Erinevaid vaatevinkleid Narva asukatele ning regiooniga seotule sai kuuldud ja nähtud mitmekesiselt. Inimeste lood olid reaalselt aset leidnud tundeküllased meenutused, kuid ühtlasi ka kliiniline tõestusmaterjal, et mis Narvas tegelikult aset leidis. Mis oli, mis muutus ja mis kadus. Killukesed elanike mälestustest sisaldasid hulganisti detaile linna olemuse ja õhkkonna kohta. Kus linnaosas midagi põles, kus kõige enam pommitati, kuidas puidust piirkonnad hävinesid, kuidas Jaanilinn oli kunagi ühtne ja ühine jõe teise kallasega. Seda kõike aitasid illustreerida rohkelt fotosid ning pilte kunagisest Narvast, mis lavastuse jooksul taustaks projitseeriti. Leida võis ilusaid nostalgiahõngulisi maale, ajaloolisi visuaale kuid ka fotosid päris inimestest, hauapilte, rongijaama, koosolemisi, ja mida kõike veel. Tegu oli linnaga, millel oli oma rahvas, ajalugu, arhitektuur, kunst, kultuur, iseloom, stiil, mis enamasti on tänapäevaks siit maamunalt juba haihtunud. Kiratsedes veel vaid ajalooürikutes. 

Lavastuse teostus jättis aga natuke konarliku sujuvuse. Iga eraldiseisev stseen oli otsekui kollaaž erinvatest olukordadest, inimestest ja emotsioonidest, kuid alati ei tahtnud nad ühelt teisele voolavalt üle minna. Vajas veidi harjumist ka dokumentaallikult seigalt liikumine narratiivsele osale. Selline kombo aitas suurepäraselt Narvat ja seal toimuvat aduda, kuid jättis siiski natuke üle kivide ning kändude mulje. Nagu vaataksid samal ajal näitust, filmi, teatrit ja loeksid raamatut ka veel kõrvale. Kõrgemal tasemel sulandus näidend kenasti üheks, kuid alateemade juures ei suutnud tükid iga kord üksteisega klappi saavutada, kas siis õhkkonna poolelt või puhtalt tehnilisest aspektist. Eriti lõikavalt toimis lavastaja ootamatu astumine publiku ette etenduse viimases veerandis. Sinnani viljeletud atmosfääri vastukarva algselt lõhkuv, mis vajas toibumiseks mõne minuti, pakkus Julia Aug tegelikult järjekordset dokumentaalset kihti juba eelnevalt esitatule. Nimelt modernse taseme, tausta ja kaasaegse vaate, mis tõstis lavastuse kolmedimensiooniliseset neljadimensiooniliseks. Sai kuulda etenduse loomisest ning allikatest, millel kõik põhines. Jättes taustaplaanile tundelised ja narratiivsed lood inimestest, kes on tänapäevaks juba siit maamunalt lahkunud, tõsteti nüüd esile praktilisem aspekt. Kes ikka, millal ja miks, püüdes jääda faktiliseks. Kuigi, eks neid emotsioone kogu teemast eemaldada on suhteliselt võimatu. Samuti, erapooletuks jäämist. Veidral kombel jäi meelde, et linna varemete kokku lükkamiseks ning, seega, ülesehitamise idee n-ö maha matmisele, andis tõenäoliselt käsu just naine. Ei tasu tähelepanuta jätta aga ka näitlejaid, kes moodustasid lavastaja ning inimeste, kellede lugusid mälestati, kõrval kolmanda tahu lavastusest. Kahjuks või õnneks mängis Narva hing seekordse näitlejamängu üle ning mattis enda alla. Ehk oligi see meelega nii ning just parim valik sedasorti dokumentaallavastusele, mis teemakäsitluselt äärmiselt raske ning valulik.

----------------------------------------

Pealkiri: Hiirelõks

Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näitlejad: Liis Haab, Pääru Oja, Hans Kristian Õis, Elina Reinold, Andrus Eelmäe, Kaisa Selde, Riho Rosberg, Rauno Kaibiainen
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 25.11.2023
Millal nähtud: 02.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Miks näeb lavadel nii kasinalt Agatha Christie loomingut? Või üldse, miks ollakse kitsid klassikaliste whodunit krimkade teatritesse adapteerimisega? Arvestades, et žanr on Eestis number üks ilukirjanduse pakkumise poolest, siis alati on tervitatav üht kvaliteetset mõrvamüsteeriumi ka etenduse näol kogeda. Teoorias peaks ju publikut sedasorti tükkidele jätkuma. Viimased aastad pakub abikäe krimkapõuale entusiastlikult ja ennastsalgavalt ikka Kellerteater. Ja kuigi on lisaks äärmiselt vahva, et teater kasutab etenduskohtadeks ebastandardseid paiku ja linnaosasid, siis ei saa vingumata jätta, et Kaja Kultuurikeskusesse sellele kaugeimast linnaosast ilma autota kohale ukerdada, on tõeline tüütus. Keskus ise on igati soliidne ja hubane, kuid pigem kesklinna kultuuri nautima minnes, ei kaotaks nii palju aega ühest Tallinna otsast teise mitme bussiga logisedes. Aga, veel kord, tegu on siinkohal isikliku probleemi ja hädaldamisega, sest tegelikult on ju suurepärane, et keskusest väljaspoolgi etenduskunstid eksisteerivad. Lavastus ise pakub värskust visuaalse poole mitte süžeega. Mis on igati okei ja isegi iseenesestmõistetav. Ei oleks ka häirinud kui kujunduse ja kostüümide stiili poolest oldaks traditsionaalseks jäädud. Ehk olid silmapaistvad ja uuenduslikumad valikud seotud efektiivsuse ning lihtsusega, sest vana maja interjööri ja krimkade kuldse ajastu omast riietust oleks tunduvalt keerulisem ning kulukam lavale luua, hoida ning utiliseerida. Samas, ei võtnud minimalistlik disain, milleks põhimõtteliselt kuuri karkass, paar lauda ja tool, mitte midagi ära süžee mõjust ja tegelaste salapärastest toimetamistest. Pigem aitas vähene taust karakteritel ning nende kahtlastel olemustel eriti esile tõusta. Iseäranis silmapaistev oli ja kurjakuulutavat melu aitas luua punase värvi kasutus riietuses ja grimmis. Sellega siin-seal võõpamine oli kui meeldetuletus konstantselt taustal lõõmavale ohule ning viitas, et kõigil on midagi peita, kõik võivad olla pahatahtlike mõttejoontega, kõik võivad olla mõrtsukad. Igal ühel oli midagi n-ö veriselt punast hingel. Tegu oli nutika ja imelihtsa viisiga tuua välja ähvardavat ja ärevat fooni.

Arvasin tapja juba enne vaheaega ära. Tuleb lähtuda autori tavapärasest loogikast ning seejärel õigele järeldusele jõudmine ei tohiks enam eriti keeruline olla. Olles piisavalt Agatha Christie loominguga tuttav, peaks selge olema, et vihje annab see, kes kurjamina kõige ebatõenäolisem ja, seega, üllatavam oleks. Võti peitud selles, et ühtlasi on kõigil ikkagi adekvaatne motiiv ja võimalus, kuid ei tohi ennast lasta kõrvale juhtida ning peab uskuma esmase järelduse lahenduskäiku. Võime näha süžeed läbi ei tähenda aga, et selle kulgemist ei oleks närvekõditav jälgida, sest autori puhul on nii, et viimseni kõiki detaile ära arvata ei ole kunagi võimalik. Ta suudab millegagi alati üllatada. Nagu krimkadele omane, hakatakse tegelasi nagu sibulaid lahti koorima, vahepeal keegi sureb, ja lõpus on "ametlik" avalikustamine. Seekord viimane etapp otseselt aset ei leia ning ei aita vaatajat ka Miss Marple või Hercule Poirot. Selles mõttes on tegu detektiivilooga, kus juurdlust ei juhi mõni tuttav figuur, vaid kõik karakterid on võõrad. Mis paneb enamgi veel kahtlema igas liigutuses ja sõnas. Sellist eraldiseisvat lugu on ka palju hõlpsam lavale tuua, sest see ei eelda vaatajalt taustateadmisi või pane kedagi eelisseisu. Narratiivselt võib ehk ette heita, et teatud tegelaste kahtlane käitumine ei saanud lõpuni rahuldavat vastust. Jah, inimesed on imelikud, kuid lõpetatuse mõttes, oleks mõned eriti veidrad tüübid võinud enam lahtimõtestamist leida. Eriti tundusid sellise kummalise ja ohtliku käitumise laval väljatoomist nautivat Hans Kristian Õis ja Riho Rosberg. Võib-olla mõned hetked üle võlli, siis jälle just parajas doosis. Ja kui Kaisa Selde, Elina Reinold ja Andrus Eelmäe pakkusid suhteliselt standardset esitust, siis Liis Haab suutis ekstra haavatav, ebastabiilne ja emotsionaalne, kuid ka nagu hunt lambanahas, näida. Teda oli eriti trikiga mõista, sest esitus oli suurepäraselt kaootiline. Pääru Oja puhul tekib alati sisemine konflikt, sest tema toon ja olek on nagu üks mõnsa labrador, kes äkki tundub sekundiks kui eluohtlik monstrum, siis pilgutad silma ja, jälle, on su ees sõbralik kutsusilm. Rauno Kaibiainen oskab aga igas rolli olla mitmekihiline. Pealtnäha otsejooneline, kuid tegelikult kõike muud kui.

"Lukustatud toa" tüüpi müsteeriumid, eriti mil sarnased stsenaariumid, ei ole väga haruldased. Just sai loetud krimkat, kus kamp kahtlustäratavaid tegelasi jäävad eraldatud majas lumevangi ning inimesed hakkavad samm sammult susse püsti viskama. Selles mõttes, ei paku süžee midagi uut või ennenägematut, iseäranis tänapäeval, kus vist originaalset detektiivilugu leida on juba võimatu missioon. Kõike on proovitud, kõike on nähtud. Kõikvõimalikes kombinatsioonides. Agatha Christie teoste juures on aga midagi aegumatut ja kvaliteetset, mis lubab antud tükil siiski mingil moel värskena mõjuda. Või vähemalt mitte tüütu ja läbileierdatuna. Lisatud oli ka üksikuid ja ootamatuid, kuid täbarat olukorda eraldatud majakeses, veelgi enam teravamalt illustreerivaid stseene. Nt peategelase, Liis Haabi kehastuses, otsekui paanikahoog, kus ülejäänud tegelased nagu deemonid intensiivse punase valguse taustal groteskselt, ähvaravalt ja jõledaid nägusid tehes samm sammult tema poole lähenevad. Rünnates iga hetk. See seik tekitas korraks kimbatust, sest mõjust nagu väljalõigatuna ülejäänust, kuid peegeldas tegelikult naise ärevust ja vaimset tasakaalutust hiilgavalt. Ehk siis, ka narratiivselt sai sisse lipsatud uuendusi ja kaasaegseid lahendusi, lisaks siis visuaalsetele valikutele, mis asjakohaselt, kuid modernselt toimisid. Vaatamata üksikutele aspektidele, mis korraks silmi kissitama panid ning hetke harjumiseks vajasid, ja süžee potentsiaalse liigse klassikalisuse, olenevalt kokkupuute kraadist krimkade ning just žanrimeistri loominguga, võib antud versiooni näidendist pidada kas heaks või väga heaks. Kindlustundega võib aga väita, et tegu on järjekordse eduka lavastusega Kellerteatri repertuaaris ning, palun, palun, tooge veel Agatha Christie detektiivikaid Eesti lavadele. Teised teatrid ilmselgelt seda äärmiselt tänuväärt tööd enda õlgadele võtta ei taha.